Nonii, jälle on blogivõistlus käima pandud, mis tähendab muidugi ka seda, et kõik on aktiivseid ja blogisid tuleb päev otsa. Ma üldse mingile kohale ei pretendeerigi, sest noh ma ei ole vana olija, kelle jutustusi lugemas käidakse ning tõenäoliselt pole ka nii huvitavad jutud. :) Aga see selleks, tegelikult tulin kirjutama hoopis eesmärkidest, nende püstitamistest ja vajadusest.

Ma ausalt ei mäleta enda elus mitte ühtegi korda, millal ma olen endale mingi eesmärgi püstitanud. Koolis ei olnud mu eesmärgiks õppida neljadele-viitele, peale keskkooli ei olnud mul eesmärk ülikooli minna, ma õigupoolest ei teadnudki, mida ma teha tahan. Ei olnud ka kindlat elulist eesmärki nagu oli niimõnelgi eakaaslasel - polnud visioone kodu või mehe või laste osas. Ma lihtsalt kulgesin ja ... olin. Muidugi oli mul eesmärk mingil hetkel töö leida, aga seda võiks pigem lugeda vajaduseks või loomulikuks järgmiseks sammuks. Kõik on kuidagi lõpuks lahenenud iseenesest. Nii ma olengi siis läbi elu nö kulgenud ja lihtsalt elanud, võtnud vahepeal vastu elult pakutu ja nüüd võin öelda, et isegi arenenud. Seda kõike seni, kuni ma läksin ülikooli. Vot näete siis... Enne just ütlesin, et ülikooli saamine pole mu jaoks oluline olnud. Ei olnud tegelikult ka nüüd, aga kuidagi juhtus. Sain endale rakenduskõrghariduse ja ma ei tea isegi, mis mind sinna edasi õppima ajas, sest minu erialal reaalset vajadust nagu polnud. Ausaltöeldes läksin ma lihtsalt proovima ja vaatama, mida nad sellel sisseastumistestil soovivad, et järgmisel aastal vajadusel valmis olla, aga läks hoopis nii, et võetigi vastu. Siis ma juba natuke tundsin ka end ja teadsin, et hakkan kahetsema, kui ma võimalust ei kasuta. Ja nii see läks...

Ülikoolis oli raske ning kui esmapilgul oli mul eesmärgiks küll saada häid hindeid, siis pikapeale jõudis kohale, et see ei õnnestu. Lihtsalt ei jaksa, kui käid veel täiskohaga tööl ka ja leppisin halvemate tulemustega, kui olin varem saanud. Siiski! Hetkel just jõudis kohale teadmine, et mu eesmärgiks oli säilitada keskmine hinne üle kolme ja see mul õnnestus ka! (Seda muidugi ilma lõputööta, see võib asju muuta). Kuna viimasel ajal on siin päris palju räägitud eesmärkide püstitamisest rohkemal või vähemal määral ja läbi viidud challengeid, hakkasin täna mõtlema, et huvitav, äkki peaks isegi mingid eesmärgid seadma. Päris huvitav on lugeda postitusi, kus analüüsitakse enda nädalasi tegevusi ja seda, kas ja kuidas miski õnnestus. Ma olen seni olnud arvamusel, et... ma ei teagi. Mulle pole seda vaja ja saan ju ilmagi hakkama. Noh, nagu teame, siis hetkel ikka ei saa küll ja äkki ongi vaja mul pisemaid eesmärke, et saavutada tulemus, millega ma rahul oleks? Kui töö juures paus tekkis, siis mõlgutasin vaikselt neid mõtteid ja jõudsin otsusele, et proovin. Mingeid suuri eesmärke ei tule, väikesed sammud suurema poole. Ja nendeks sai siis:

  • Tarbi rohkem vett. Tavaliselt joon päevas 1 tassi kohvi ja mitu tassi (enamasti) rohelist teed. Mõlemad aga viivad vett kehast välja ja viimasel ajal tunnen jälle, kuidas käed ja huuled on kuivemad kui varem. Proovin teadlikumalt veekogust suurendada.
  • Tee oma trennid ilusti ära ning pinguta rohkem. Trennide tegemisega probleeme pole, sest harjumus juba täitsa sees, aga ehk peaks rohkem pingutama, siis areng oleks suurem.
  • Hoia toitumiskavast 96% ulatuses kinni. Ahaa, nüüd tekkis teil kindlasti küsimus, et kust selline number? Väga lihtne! Nimelt enne eesmärkide püstitamist jõudsin ma hommikutee kõrvale juua ühe küpsise. See tähendab, et nädala 28 einest on üks juba kavast väljas ning järele jääbki 96% 100%-st kava jälgimist. :D
  • Tule välja rutiinist ja vali uusi toite. Siiani olen jäänud kindlate toitude juurde, milles ringlen. Proovin midagi uut katsetada ehk ka see mõjub kaalule positiivselt. Eks näis, see on selline kõrvaleesmärk, sest oleneb ka vaba aja olemasolust ja väsimuse tasemest.

Kokku siis hetkel 4 tükki. Peaks olema piisavalt pisike samm? Kolmapäeval on küll naistepäev, aga ma usun, et see mingeid kavaväliseid ampse ei too. Pole kunagi seda päeva suurelt tähistanud. Lilli vast saan, aga šokolaadide osas ütlen küll, et ärgu nähku vaeva, kuigi tegelikult teab seda mu mees isegi. :)

Proovin siis sellel nädalal ekstratubli olla ja loodan, et ei pea endas pettuma. Kui päeval suhtusin endiselt sellesse ideesse kuidagi neutraalselt, siis hetkel on küll väike õhin sees. Loodan, et saan hakkama, sest tegelikult pole ju need mingid erilised asjad, mida saavutada, aga ehk annavad need pisikese tõuke, mida vajan, et asjadest jälle rõõmu ja naudingut tunda. :)