Tere kallid fitlapparid!

Möödunud on väga pikk aeg. Minu tore suvine reis on seljataga. Mõistagi ei võtnud ma nädala toidutagavara endaga kaasa. Toitusin sellest mida anti ja mida oli. Lisaks külastasime mitmesuguseid toitlustusasutusi. Olin reisil paar päeva ka haige. Esimene haiguspäev tulenes arusaamatust põhjusest. Oli see siis mõni viirus või kohalikust veest tingitud talumatus, igatahes seedimine läks sassi ja palavik tõusis ka. Poole päeva pealt otsustasime ööbimispaika naasta, sest vaatamisväärsustega tutvumine tundus võimatu. Üks aspiriin ja korralik uni ning järgmine päev olin taas vormis. Teine haiguspäev tulenes alkoholist. Põhimõtteline alkovastane nagu ma olen, räägiti siiski mind „surnuks“ ja veendi pidu panema. Teadagi sai ühest pitsist kaks ja nii edasi. Ütlen ausalt, et nii täis ei mäleta ma ennast üldse olevat mitte ealeski. Mäluauku küll ei joonud ja deliiriumi ette ei tulnud aga järgmise hommiku seisundit polnud võimalik sõnaga „pohmell“ kirjeldada. Vähe sellest, et ma polnud isegi kaineks saanud, oli ka tõeline mürgitus, mille olin endale ise tekitanud. Egas keegi vägisi kõrist alla ju ei kallanud. Ei jäänud muud üle kui pöörduda apteegi poole ja paluda absorbente, söest ei piisanud küll teragi. Õnneks saadud pasta aitas hästi ja õhtuks olin juba suhteliselt normaalne. Ma ei ole endale elu sees kunagi lubanud, et ma iialgi ei joo. Sest ma ei anna katteta lubadusi. Ikka uueks aastaks pokaal veini ja jaaniks mõni mõdu. Nüüd siis on selline lubadus antud. Ma ei joo enam mitte kunagi. Eks sellel on ka tõsised põhjused. Esiteks ei taha ma oma keha enam mürgitada, alkohol ON mürk. Teiseks ei ole ma enam sellises nooruses kus kannataks. Ega ei taha harjuda ka. Kolmandaks ei leia ma midagi NII väga lõbusat purjus olemises, lolli mängida oskan ka kaine peaga ja ausalt öelda, vahel tahaks küll lõdvaks lasta. Kus mujal seda veel saaks endale lubada kui vaid purjus seltskonnas? Seega jah, minust ongi saanud 100% täiskarsklane. Seega läks see reis täie ette, sest nüüd on sellega siis asi lõpuks selge ka. Ju siis nii oli vaja, sest midagi ei juhtu elus ilma põhjuseta. Saatuse sõrm.

Mis muidu toitumisse puutub, siis ei pannud ma endale eriti kusagil kätt ette. Üritasin küll süüa rohkem suppe ja midagi sellist mõistlikku burgerite asemel. Tagajärjed olid ikkagi nutused. 2 liitrit vett lõi organism endasse otseselt kinni. Ühe kilo sain kaalu juurde. Reisilt naastes olid ajud keedetud (alkohol!) ja füüsiline enesetunne alla igasugust arvestust. Kolm kodust päeva kulus vee väljutamisele ja taastumisele kohutavast kehapiinamisest. Ravitsesin ennast kavajärgsete toiduainetega justkui teerulli alt pääsenut. Kuna und ka polnud saadud siis tegelesin ka unerütmi taastamise ja korraliku välja magamisega. Viiendaks päevaks olin ka kolmandast lisakilost vabanenud. Saabumisjärgsel päeval (vaatamata kohutavale seisundile) läksin kohe ka trenni. Ma ei tea kuidas aga edukalt see trenn ka tehtud sai!

Üllataval kombel on organism reisilt saanud signaali, et sööki tuleb kolinal ja kui ei tule siis võib vabalt rasva ära kulutada. Sellega ta siis praegu usinalt tegelebki. Lõpptulemusena võib öelda, et pole halba ilma heata. Kuna ma reisil soetasin endale tehnika viimase sõna järgse multikeetja (ei jõua seda imevidinat ära kiita!) siis on kokkamine läinud 10 korda hõlpsamaks ning menüü palju laiemaks. Suurem osa retsepte kohandan ikka Fitlapi järgi ehk siis säilitan toiduainete vahekorra ja kogused. Veel ostsin täisterajahu ja vaatan, et mitmesugused küpsetised (ei sisalda palju rasvainet) mõjuvad kehale vägagi positiivselt. Muidugi kui mitte liialdada nendega. Miinus 1 kg on saavutatud (ma tõesti kahtlen, et kokkuvõttes päris õigel viisil) ja augustikuine ideaali saavutamine on täiesti käega katsutav. Jäänud siis viimane kilo maha raputada.

Per aspera ad astra!

 

Edu mulle ja teile!