Tere mu armsad uued ja vanad kaasvõitlejad!

Olen olnud Fitlapist eemal pea aasta. Viimane mälestus Fitlapist oli kusagil enne talve. Minu vintsutused isiklikus elus siis algasid. Õnneks lõppes kõik lõpuks selle suve algul ikkagi võiduga aga kahjuks pidin oma kaalu ja vormiga tugevasti lõivu maksma kogu selle suure muredekupatuse kõrval. Ega ma siin oma elu ja lähikondseid lahkama eriti ei hakka. Mainin vaid, et kes pidi minu abiga oma tervise korda saama - see seda ka sai ja mina maksin selle üüratu "arve" ilusti kinni oma isiklike sihtide vahepealse kaotamisega. Aga mis on selja taga, see on möödas!

On aeg oma elu jälle korda seada. Ma sain isegi e-kirja(aitäh, Fitlap!) mis küsis, et ega ma teid maha jätta ei kavatse? Tegelikult on mul kogu aeg olnud soov hoopiski tagasi tulla. Ootasin vaid sobivat hetke. See hetk on käes. Olen tagasi. Juba mitu päeva järgin Fitlapi toitumist ja eks nüüd tuleb spordiga ka asjad joonde saada. Kõige kurvem ongi see, et sportlik vorm on väga nadi ja see segab justnimelt spordi tegemist. No jah, muidugi mitte igasuguse spordi tegemist. Tühja neist kilodest, neist saab lahti suht kergesti - aeg ja Fitlap teevad oma töö. Ja eks siis nüüd mingist suvalisest spordist peab alustama enne kui oma ala juurde tagasi saab pöörduda. Kahjuks on vorm nii kehva, et lisaks suurtele raskustele oleks praegu oma ala juurde tagasi suundumine mulle ka suureks häbiks. Ei! Ma parem teen vähemalt midagi, et enam-vähem kuidagi ootustele vastata. 

Tulemas on raske talv. Kõik eelmise talvega kaotatu tuleb ju tagasi saavutada. Ja ma isegi ei taha mõelda temperatuurile. Ütlete, et talv on veel kaugel? Oi ei, talv saabub juba homme. Te ju teate, et kui soovid midagi saavutada siis lendab aeg kiiremast kiiremini - aega ei ole! Aga seda enam tuleb ennast rohkelt liigutada. Niisiis. Mina tulen taas mugavustsoonist välja. Kõik on selleks valmis - aeg, keskkond ja mina ise eelkõige. 

Selle aasta siht on nüüd paigas mõttes, kirjas ja loodetavasti siis ka teos. Isegi kui miskit läheb oodatust teisiti eks siis tuleb kohanduda ja leida teised viisid eesmärgi saavutamiseks. Fitlap on muidugi minu külge kinni kleebitud. Ma võin ju aasta lahus olla aga väga kauaks loobuda ei saa/taha. Mh.. võibolla isegi saaks aga milleks? Fitlapiga on kahtlemata kergem. See on nagu abielu... Üksi on okei aga kahekesi kergem. wink

Mul on selline tunne, et ma ei kavatse mitte kriipsu võrragi ennast sarjata ega haletseda, et mis kõik minuga juhtunud on. Esiteks ei ole midagi väga hullu juhtunud. Igatahes mitte kuidagi hullemat kui on juba olnud. Teiseks, kuigi ma leian, et praegune vorm on katastroof - näen ma tunneli lõpus täiesti selgelt helenduvat valgust. Seega, jalad pihku ja hakka aga sinnapoole astuma. Kolmandaks, mina ei ole süüdi, et elu on nagu elu on. Vahel elu viskab meile vimkasid ja igasugust jama kaela ja kohe niipalju, et oled lookas selle all ja unustad enda päris ära püüdes kuidagi ellu jääda. 

Nojah ja kuna ma ei ole süüdi, milleks siis ennast sarjata või nutta siin põlve otsas? Ei ole midagi, mis kehvasti - see uuesti!

Kohtumiseni nädala pärast, vaatame siis kas mu lihased on undama hakanud ja mina jälle endaga rahul?

 

Aga teie olete kõik niiväga tublid, et suur kalli teile kõigile!

MD