Vastutustundlik vastlapäev vast võimatu. Vääramatult vastlakukkel vaatas, vastu vaatasin. Vaatasin, võtsin, võitlesin, võitsin vajaduse veel võtta.

Rohkem v-tähega sõnu ei tule, aga põhjust võõmustamiseks ju on, sest täna käisime külas ja pakuti maru tervislikke vastlakukleid, mille osas suutsin kaine mõistuse säilitada. Jah, mõned inimesed saavad süüa rahulikult kord aastas kukli või kaks, teistel võib selline gluteeni ja laktoosi kombinatsioon ajus dopamiiniretseptorid krussi keerata ja suunata nad sellisesse stuuporisse, et pilt tuleb uuesti ette alles siis kui taldrikul vaid saiapudi alles on. Ja kusjuures, vastlakuklid isegi ei maitse mulle. Lihtsalr - nagu ka eelnevalt olen maininud, kui mul tuleb õgimishoog peale, siis võin ka süüa telliskive. Hommikul just mõtlesin sellele kui olin ette nähtud hommikusöögi lõpetanud ja tõusin laua juuest püsti ning taldrikut pesema suundusin. Mõnel inimesel nagu ei olekski seda sisseehitatud off-lülitit. Kui Fitlap mulle ei ütlems, et see oli minu ports ja schluss!, laua juurest minema kõss!, siis ma istuksin seal ja sööksin rahumeeles edasi ilma, et midagigi minu sees lõpetamise suunas märku annaks. Mõni teine sööb rahulikult natuke ja siis tõuseb lauast - off-lüliti lülitus pealelaotud toidu raskuse all sisse ja isu kadus. Mul seda ei ole. Seega olen ma mõneti vist elu lõpuni nagu alkohoolik, kes peab oma sõltuvusaine tarbimist pidevalt väga tähelepanelikult monitoorima. Tore on aga see, et esiteks, isegi kui pole kaalu käepärast, annab Fitlapi mingi suuna, mille abil söömine lõpetada ning ka täiskõhutunde tekkimist märkama on Fitlap mind treeninud. Nii õnnestuski mul tänase ootamatu vastlakaskäigu jooksul süüa kaks nibin-nabin kavas toitu. Kindlasti mitte päris kavas, aga patukaks ma ka seda ei loeks, sest tunnen, et tegin nii häid valikuid kui võimalik ja ei patustanud.

ühte naljakat asja märkasin täna enda puhul veel. Hetkel on mitmed tööalased plaanid, mis on seotud suvega. Iga kord kui on juttu näiteks juunikuust, siis tajun, kuidas alateadvuses käib väike kalkulatsioon - oo, kui palju (vähe) ma siis võiksin juba kaaluda? Kas need riided mis on mul riiulis võiks selleks ajaks juba kõik olla taaskasutusse kolinud, sest saigi nad ju kunagi “ajutistena” (sweet self deception!) ostetud? See aga näitab mingit uut protsessi, mida ma varem ei ole kogu oma yo-yo karjääri jooksul kogenud: usalduse teket süsteemi suhtes.