Olen viimase kuu aja jooksul palju püüdnud analüüsida, miks just minu ajuga Fitlap haakub nagu kadunud pusletükk ja ükski teine programm seni ei ole haakunud. Seda analüüsides käisin mälus läbi kõik minu suuremad programmidega liitumised ning püüdsin neid vaadeldes aru saada, miks Fitlap - vähemalt hetkel - toimib, erinevalt kõigist eelmistest. 

1) Role dieet – põhineb keeldudel. Pead metsikult palju mõtlema, et mida nendest lubatud asjadest roalaadset kokku saab. Alguses sõin lihtsalt soolalõhet sidruniga, kuna kartsin eksida. Kolme kuuga sain 10 kilo alla, mis tuli praktiliselt kohe tagasi, sest programm ei olnud jätkusuutlik. Kuna keskenduda ainult sellele, mida ei tohi, kaob täielikult ära söömise rõõm ja seltskonnas olemise rõõm ja tekib tunne, et mõtled päevad läbi ainult toidule. 

2) Fit yummy mummy – programmiga sain alla mingi hulga kilosid, aga see oli metsik pressimine ja töö. Iga päev tuli töötada endaga, sealhulgas affirmatsioonid, ülesanded, uute harjutuste õppimised, coaching-callid. Lõpuks oli tunne, et see on täiskohaga töö. Naine, kes programmi veab on ise väga positiivne aga ka ülimalt intensiivne, nii et temalt tuli vahepeal mitu kirja päevas. Kuigi selle programmiga oli füüsilise vormi progress tuntav, siis lihaste kasv vähendas kaalu langust ja see vähendas motivatsiooni. Kogu selle suure jamamise peale oli tunne, et palju kisa vähe villa. Kaalu langetada sooviv inimene tahab eelkõige näha vähem rasva ja siis hiljem neid lihaseid ka, aga alustuseks tahaks lihtsalt nendest keha ümber seotud võipakkidest lahti saada.

3) Kaalujälgijad – kunagi kui nad veel vanas vormis eksisteerisid. Iseenesest toimis ja jõudsin oma elu väikseimasse kaalu seda tehes. Probleemiks oli see, et kogu aeg oli kõht tühi. Ja ikkagi pidi kogu aeg söögile mõtlema ja kalkuleerima, et mida ja kui palju sa süüa saad. Selleks, et mitte kogu aeg kalkuleerida, hakkasin sööma tihti samu asju ning asi muutus väga üksluiseks. Samas kuna polnud aega leiutada, siis jäin nende toitude juurde ja see muutus sõltuvuselaadseks ahelaks. Hommik ei saanud alata kui ei olnud rukkipala juku juustuga. Selle tulemuseks tekkisid mingid stamptoidud, mida ma siis kogu aeg uhasin. Siiamaani kui ma tunnen rasvatu jogurti maitset, haarab käsi püstoli järele.

4) Lihtsalt omal käel kalorite lugemine või erinevate trennide tegemine. Iga kord alustades tundub, et oled nüüd lõpuks õige asja välja guugeldanud. Või ostes raamatu “Kõndimisega kaalust alla”, “The Abs diet”, “The GI diet” ja kogu muu see lektüür, mis hetkel riiulis lihtsalt heli- ja soojusisolatsiooni rolli täidab (paber teeb seda hästi!), algus on alati väga tormiline. Mõnel juhul piirdub see tormiline algus raamatu poest koju toomisega ja asi vajub ära enne selle lahti tegemist – sest tead, et sul kolme lapse ja töö kõrvalt ka parimal juhul ei ole aega, et see raamat läbi lugeda, rääkimata sellest, et selle rakendamist planeerima hakata. Teisel juhul jõuad isegi täitsa mingite eesmärkide täitmiseni – olen 10 km kõndimise eesmärgi täitnud, 10 min järjest jooksmise eesmärgi täitnud, 2 h veloergomeetril järjest sõitmise eesmärgi täitnud ja nende kõikide alaeesmärgid (ntx. et teen seda x arv kordi nädalas vms). Mingi hetk aga juhtub kas see, et sa jõuad eesmärgini ja edasi huvi kaob või siis see, et asi muutub monotoonseks ja kuna sa ei näe tulemusi, siis huvi kaob.

5) Jälgimisest loobumine, oma keha usaldamine, keha hääle kuulamine. On terve hulk programme, mis ütlevad, et ole lihtsalt chill ja kuula oma keha häält. No minu keha hääl on selline kõva ja kile ja detsibellirohke ning vaikib ainult siis kui ma magan. Muul ajal, kui ma teda kuulan, siis räägib ta mulle ainult sellest, et võiks veel natuke süüa. Pigem selline Karupoeg Puhhi keha hääl, kui seksika naisterahva oma. Siiski olen sedagi proovinud kuulata - aasta tagasi vahetult pärast kolmanda lapse sündi tundsin, et kogu see viimase paari aasta katkenud raseduse, sellejärgse "puhastusprotseduuri", hilisema uue reaseduse diabeedi ja keisrilõike trall on mu kehast sellise buldooseriga üle sõitnud, et ma ei suuda niipea teda enam sundida midagi tegema mimda ta ei taha teha. Ja nii ma öisel guugeldamisteekonnal sellele "kuula oma keha" programmile sattusingi. Tundus väga mõnus. Viskasin kaalu minema, kuulasin oma keha, hea oli olla. Lasin tal olla nii nagu ta tahtis. Usaldasin. Sügise lõpuks kui viis kilo oli juurde tulnud, sain aru, et minu keha hääl on vähemalt hetkeseisuga nii nässus, et seda ikka usaldada ei saa. Võibolla kunagi tulevikus, kui olen ta ümber häälestanud. 

6) Ja noh, selliseid lollusi, millesse meeleheitel inimene end uputada võib nagu hüpnoos, eliminatsioonidieet, smuutidieet ja kõik see muu, ei hakka siin üldse mainimagi - ilmselgelt nad ei toimi selle pärast, et on liiga spetiifilised, erilised või lihtsalt idiootsed. Sest ei ole tõenäoline, et korraga mingi üliharuldane ja udupeen roheline vedelik või süsivesikute kellajaline tarbimine võiks saada sinu eluaegseks kaaslaseks. Kapsa ja riisi kordamööda söömisest rääkimata.