Tänane päev läks esimest korda minu Fitlapi kolme kuu jooksul täiesti lappama. Seekord oli mitte pikaleveninud patukas vaid tõeline patupäev. Hommikusöök jäi laste sünnipäeva orgunnimise tõttu vahele ja pärast seda olin juba peakorraldaja rolli tõttu täielikult ürituse lainetes. Nädalalõpu tõttu olid külmkapis programmitoitudest alles ainult mittekombineeritavad riismed, küll aga oli kohe võtta alternatiiviks kirjut koera, küpsisetorti, pitsat ja mozzarella lihapalle. Nii et iseenesest võiks praegu päheraputatava tuha hunniku alt vaevu välja paistmas olla. Kuid kuna täheldasin mitut positiivset asja, hoian praegu nina pinnal veel. Täheldasin nimelt, et:

  • kuigi ma ei kontrollinud portsjone, siis kuidagi üsna loomulikult kujunes välja nii, et kuigi ma küll sõin kõike ning kiirustamise tõttu ka kugistasin - meenusid vanad head ajad... ehk kõik minu elu eelnevad 36 aastat vahepealsete enesekontrolli interlüüdidega - siis ma enda suureks üllatuseks ei söönudki üle. Ma arvan, et kogused olid isegi väiksemad kui tavapäeval kavas olles. Praegu hoian kahte beebit sel ajal kui ülejäänud täiskasvanud on väljas ja vanemad lapsed esimest korda täiesti iseseisvalt kodus ja võiks olla juba ammu stressisöömise valuvaigistavatesse lainetesse uppunud, kuid hämminguga tõden, et polegi isu. Keetsin endale teed ja võtsin Teekonna kommi laualt, olles kindel, et järgneva teetassi kasutan paki kommide allaloputamiseks ning järgmisel hetkel ise ka seda mitte uskudes viskasin esimese kommi pärast maitsmist minema, sest see tundus jälgilt magus. Fitlap, Fitlap, seina peal, ütle, kes on kõige rohkem muutunud ilma peal? Sina, printsess, sina, aga kaugel mägede taga seitsme pöialpoisi juures on raudselt keegi, kellel on asjad paremini veel. Aga sa oled teel.

Teine tore asi oli see, et õde märkas, et ma olen alla võtnud. Iga selline märkamine annab jälle motivatsiooni juurde. Ja vähendab hirmu, et pärast ühte patupäeva läheb trumm pulkadele järele.

Ja taas tajusin seda, et patutoidukord, isegi kui see on väike, tekitab kõhuvalu. Tänane päev oli üldse meeldetuletus planeerimiseelsest, kaalumiseelsest,  kundlustundeeelsest (kolm e-d!) ja lootuseeelsest elust. Paneb mõtlema - kuidas ma üldse enne hakkama sain? Ma ei ole kaugeltki veel kohal, 12-17 kilo on veel minna, kuid tunne on juba nii palju parem. See annab lootust, et kunagi saabki olema nii, et koguaeg ongi hea.