Ei tea kas pean päkapikk Noroviirusele tänukummarduse saatma või Jõulumees Pahadele Päevadele, aga kuidagi sattus nii, et nendel pühadel hirmsad isud ja söömasööstud mind ei kummitanudki. Sel ajal kui laud rõkkas ema ja isa tehtud rulaadidest ja röstbiifidest ja sültidest ja muust, nosisin mina köögis Saida juustu ja viinamarju ja ei tundnudki end elupokkeris kaotajana. Muidugi, tõele au andes tuleb tõdeda, et täiesti kavajärgsed mu jõulupühad ei olnud - siin-seal pistsin endale mõne kommi või kuivatatud ploomi ikkagi suhu, et teha profülaktilist ohvimentaliteediennetust. Tean ju, et kui väga pikalt oma tahtejõu kummi venitan saabub psühholoogias tuntud "ego depletion" faas vahetult pärast pühi ja siis kurvastusest, et ma pühade ajal head-paremat ei söönud, kummutan endale sisse mitu tonni halba-halvemat. Seetõttu ma siis liiga kangelt end ei keelanud ja pigem lasin rihma lõdvaks lihtsalt selle tõttu, et ei viitsinud kava järgi toidu tegemisega vaeva näha. Olid sellised juhe-täitsa-seinast-välja-I-can't-be-bothered pühad ja isegi toidukaalu ei tihanud väga näppida. Internet jättis ka meid maha, nii et päevad möödusid akna taga toidumajakeses lindude sebimist vahtides ja vahepeal lastega hobustele-veistele-lammastele-kanadele süüa viies. Siiani imestan, kuidas küll see isurünnak mind ei tabanud ning ootan hirmuga seda nurgatagust, kust ta mind ootamatu vasakhaagiga kohe-kohe tabab. Seniks aga kuni ta pole tulnud olen otsustanud end mitte piitsutada kava 100% mitte jälgimise eest pühade ajal vaid hoopis end patsutada selle eest, et ei tulnud söögisööstu ning isegi kõrvitsapüreesuppi sõin poolvabatahtlikult, selle asemel võileibade osas piirates end ühe õhukese uue rukkipalaga, mis on umbes sama sale kui Carmen Kass. 

Taipasin korraga, et märtsis saab minu vanim laps 10-aastaseks. See tähendab, et umbes kümme aastat on möödas sellest ajast kui ma viimati kohtusin enda normaalkaaluga, sest see juhtus viimati minu elu esimese raseduse alguses. Kui seda raseduse aega mitte arvestada, siis tõesti nii on, et 72 kilo kaalusin ma viimati kümme aastat tagasi. Ma tean, et siin on ka neid, kes arvestavad normaalkaaluks pikkus-110, st. minu 172 pikkuse juures peaks ma kaaluma 62 kilo, aga seda numbrit nägin ma viimati umbes nii ammu tagasi, et need poisid kes tol ajal sündisid on praegu minu kenamad esimese kursuse tudengid. Seega sellest numbrist ma enam ei unistagi. Lisaks on mu rinnad olnud alati mingis E või F või WTF suuruses, seega on piltide pealt vaadates see 70 kanti kaal ka suhteliselt okei mu proportsioonide juures. Ja sinna tagasi jõuda oleks väga hea. Ma tean küll, et tagasi jõuaksin oma oma 10-aastaselt ümber-endakera-reisilt väljaveninud kõhuga, mis meenutab kängurutaskut ning kindlasti ka terve hulga üleliigse nahaga, mis võimaldaks mul hea tahtmise korral lendoravana puult puule liuelda, aga ka see on okei. Ma olen 37. Kui ma olin teismeline, siis arvasin, et 37-aastased inimesed on nii vanad, et neil polegi enam üldse millegi nimel elada. Seega lendoravana puult puule lendamise eesmärgi nimel võib isegi täitsa pingutada. 

See on siis lähim asi, mis ma oma senises elus uusaastalubadusele annan - sellel kevadel võiksin ma tähistada oma vanima lapse sünnipäeva nii, et ma olen küll 10 aastat targem, aga mitte 10 aastat paksem. Fitlap prognoosib, et ma võiksin 72 kilo juurde jõuda aprilli lõpus. Minu praegune kakssada-grammi-kuus tempo seda lubadust küll ei toeta, aga tegelikult on kõige olulisem see, et kaalu suund tiksuks pidevalt allapoole ning toidusõltuvuse ravi kestaks. 

16.12.2017 tegin ma oma esimese sissekande Fitlapis. Hakkasin praegu neid aastavanuseid postitusi sobrama ja lisaks sellele, et avastasin enda üllatuseks, et ka minu esimeste postituste all olid juba teised toredad kasutajad kommenteerinud (ma vist avastasin kommentaaride funktsiooni palju hiljem - tänud kõigile kommenteerijatele aasta hiljem:), oli tore lugeda oma esimestest sammudest. Jah, taaskord - ma ei ole nii kiiresti alla võtnud kui ma ise lootsin või kui paljud siin seda teinud on, sest aastale tagasi vaadates pidurdus kevadine paaegu number 7ni jõudmine vilinal ja oli sügiseks kustutanud paaegu kogu kaalulanguse. Aga. Aga. Aga. Ma olen aastaga ikkagi alla võtnud kokku 6,8 kilo. 13,2 on veel minna. Ma olen ikka veel siin. Ja ühes oma esimestest postitustest väljendasin hirmu, et äkki on see Fitlap järjekordne ajutine nähtus minu jojo-maailmameistri treeningprogrammis. Aasta on möödas ja ma olen ikka veel siin. Nii, et - kokkuvõttes olen ma võitnud väga väga palju. Ükski suhe ei ole ideaalne ja nii nagu ma ennustasin oma algsetes postitustes Fitlapiarmumise laines, et ükskord saavad mesinädalad läbi, siis nii juhtuski. Aga suhte tugevust hinnatakse selle järgi kui mitu positiivset emotsiooni vahetatakse mitme negatiivse emotsiooni vastu (kuna meil on bioloogiline negative-bias) ning üleüldiselt on Fitlap minu jaoks ikka väga postiivne muutus mu elus. Ma kavatsen siin edasi passida kuni ükskord ka mu jonnakas kaal murdub ja järgi annab. Sest ühtegi paremat ja toimivamat kava kui Fitlap ma pole oma elus kohanud.