Kui inimene plaanib, siis see-kesiganes-seal-teispool-pilvi-otsustab, naerab. See on minu viimase aja lugulaul. Olin eile agavaks hullusenädalaks valmistudes teinud ette nädalamenüü. Nädalamenüü kolmele lapsele ja kahele täiskasvanule. Kolmele lapsele, kes liiguvad kooli, lasteaia ja hädaabi-hoidjate graafikuid pidi ning kahele täiskasvanule kes liiguvad sõnuseletamatuid töögraafikuid pidi. Sest me Härraga oleme viimasel ajal nagu Koit ja Hämarik. Või õigemini, nagu Koit ja Toome, sest toome ja viime me peamiselt lapsi kogu aeg kusagile, seljataga lõpetamata või juba alanud koosolekute tulekahjud. Lapsed on selles pöörases virvarris nagu teatepulgad jooksuvõistlusel autosse, korterisse, kooli või kuhuiganes see pulga üleandmise piir on antud ajahetkel maha tõmmatud.

Sellises tempos muutub toitumine pigem funktsionaalseks tankimiseks, to-do listiks, kust ära tarbitud söögikordi maha tõmmata. Mis iseenesest ei ole minu emotsionaalse söömise pagasit arvestades sugugi paha, sest võtab fookuse toidult ära. Küll aga on see ohtlik sellel hetkel, kui juhtub midagi plaanivälist. Kui keegi, kes on sulle nagu pereliige sind alt veab. Jah. Pereliige. Minu Coop'i kuller. Tema käest toidupakkide saamine on iganädalaselt vaat', et juba rohkem perekondlik hetk kui see teatepulgaralli oma kalli teisepoolega. Novot. Ja kui sa seda sinisärklast juba täielikult usaldad, siis on tõeline hoop allapoole vööd see, kui kotte külmkappi tühjendades avastad, et sinu selle nädala toidusammas - kanafileesink - millele oled üles ehitanud 90% toidukordadest on asendatud senitundmatu ettevõtte broileri keedusingiga, milles on 12% rasva ja ülejäänu osas tõenäoliselt singistatud kanavarbad.

Mida sa siis teed, ühe väikeriigi suurperekonna toitlustusbaasi brigadir, kui kogu nädala plaanimajandus keerleb kartulisalati, oa-singisalati, singivõileibade, tortillarullide ja muude "ei saa me läbi singita" toitude ümber? Noh, olles juba lahingutes karastunud brigadir tead sa, et "si vis pacem, para bellum" ning oled juba hakanud endale igaks nädalaks tellima paar määratlemata toidukorraga Luxus batooni ning proteiinipudingit ning laste jaoks suure karbi hommukusöögihelbeid (meie puhul siis igasuvalisepäevatoidukorrahelbeid). Lahingus karastunu kindlusega annad lastekarja kaasale üle ning tormad maratonkoosolekule... ainult selleks, et seal avastada, et vahepeal käis Murphy oma seaduspügalatega vehkimas ning seesama Luxus batoon ununes nüüd küll taskusse pista. Mida sa siis teed, kui teised koosolekulised tellivad Woldist endale india toitu ja sa tead, et koosolek lõppeb heal juhul keskööl, sul on aga kell viis õhtul juba kere hele? Noh, vana hea "poolpidune" variant. Tellid endale omleti juustuga (india söögikohast!) ja loodad, et kuidagi see kavasse sobitub.

Ning tõded nukralt, et "poolpiduselt" saab vist selle nädala motoks, sest maalt tulles kolme last kahetunniseks bussisõiduks ühte ümbrikusse pakkides, mis peab sulle taskusse mahtuma, sest käed on turvahälle, mähkmepakke, sülearvuteid ja varuriietekotte täis, unustasid sa kõigile teistele mõeldes iseenda - ja maha jäi laua peale valmis pandud toidukaal. 

Vot selline poolpidune Fitläppar olengi. Nina vaevu vee peal. Eelmisel kaalumiskorral all saadud 200 grammi tagasi juures. Aga naeratus, see on näol. Jõuga. Nutan ja naeratan.