Sundimatust söömisest ja söömise sundimatust lõpetamissest - aitäh Carmen huvitava küsimusepüstituse eest! See pani mind kohe põhjalikult mõtlema oma käitumismustrite muutumisest.

Mulle tundub, et üks oluline asi mis on mingil määral muutunud ja peaks muutuma veel ja veel on - tähelepanu. See on huvitav, et sundimatult sööjaid kõrvalt vaadates tundub mulle alati, et ühelt poolt nad justkui märkavad, et nad söövad (sest olen ülekaalulisena olnud ka olukorras, kus ma reaalselt ei pane tähele kui palju ma olen juba oma lõuaveskite vahel ära jahvatanud), ehk siis ei söö nn. mindlessly, kuid samas on nende üldise toitumiskäitumise juures ka mingi kergus ja loomulikkus - nad justkui ei märka toitu. Vanasti, kui ma astusin ruumi mõnel peol või läksin sõpradega kohvikusse (loomulikult alati kohvikusse, mitte parki või mere äärde!) siis esimene asi millest ma mõtlesin ja mida ma märkasin oli söök. Ja mõte toidust oli pidev backprocess, mis võttis minu aju CPU ressurssi taustal nagu mingi lahtiolev arvutiaken. Ja vot seda kergust, mis normaalkaalulistel normaalse toitumiskäitumisega inimestel on, ma alati igatsesin - mulle tundus, et nad suhtuvad toidu söömisesse nagu millessegi, mida tuleb lihtsalt teha; see on nende jaoks elus olemisega kaasuv nähe, mis mõnikord tekitab suuremat ja teine kord vähemat naudingut, aga ei ole asi iseenesest. Nendel oli nagu “süüa, et elada” mehhanism, kui mul tundus olevat “elada, et süüa” toimimisloogika. Ma ei tea mis hetkel see krõps alateadvuses käib, kui söök muutub asjaks iseenesest ja mul on kahtlus, et see juhtub ammu enne kui inimene päriselt ülekaaluliseks muutub, aga igal juhul on mul tunne, et selleks, et saada pikaajalist kaalulangust ja -säilimist, peab toimuma muutus eelkõige psüühikas. Nüüd tagasi algusesse - kas minus on see muutus toimunud? Kümned ja kümned erinevad dieedid enne Fitlapi tegid mind kokkuvõttes ainult paksemaks. Seega mõtteviisis pikaajalist muutust ei toonud. Pea viis kuud Fitlapis on suutnud muuta küll midagi, kindlasti, aga see pole vist veel täielikult püsiv sundimatu toitumiskäitumine. Mulle tundub, et tänu sellele, et Fitlapis olles mu alateadvus teab, et järgmistele toidukordadele on mõeldud või isegi kui ei ole mõeldud, siis on olemas mingi piiratud hulk alternatiive, mis tähendab, et ei pea liiga palju valima st. selle peale mõtlema. Ja tänu sellele on vabanenud mingi hulk alateadvuse ressurssi, mis ei tegele enam toidule mõtlemisega ja toitu ette valimisega ja miljoni dieedi võimaluste kalkuleerimisega - see tunne pole mul mitte ainult toitumiskäitumise muutuse pärast vaid ka sellest, et mulle tundub, et mul on lisandunud meeletult mõtteenergiat mida töösse suunata. Samas - on hetki, kui Koletis minus ärkab täiesti ootamatult ja momentaalselt külmkapi usurpeerib. Seega ma arvan, et ma nn. normaalne veel ei ole. Aga mul on tunne, et ma olen sinnapoole teel. Ja ma luban siin lugejatele ja ka endale ja oma piinatud kehale, et kui ma kunagi sinna jõuan ja olen jälle normaalkaalus, siis ma ei lase sellel enesekriitikakollil, kes 15+ aastat minu täiskasvanuelust röövis enam juhtimist üle võtta. Ükskord istun kusagil Prantsuse Rivieras hotelli rõdul ja naudin hommikusöögiks croissanti lattega. Ja mingi hetk kui 2/3 croissantist on söödud, ringutan ma laisalt ja ütlen - kõht on nii täis, ma enam ei jaksa. Ütlen nii, sest ma tunnen seda päriselt, mitte ei ürita mõne endast kordades saledama inimese käitumist järgi aimata. Ütlen ja tõusen sundimatult püsti ning veedan ülejäänud päeva jalutades. Because I can.