Täna lajatas mulle ootamatult pähe arusaamine - mina olengi edulugu. See kõlab uskumatult, aga oma kahekohalise langusnumbriga olengi ma juba see inimene, keda ma vanasti kadedusega nendelt "enne" ja "pärast" piltidelt vaatasin. Üksteist kilo langust ei ole küll selles edulugude maailmas, - kus on ka mitmekümne kiloseid langusi - otseselt ulmeline, aga kunagi tundus see ikkagi täiesti võimatu ja see, et see on alla viie kuu tulemus, tundus veelgi võimatum. Selleks, et see kõik endale kohale jõuaks pean kogu aeg meelde tuletama, kus ma olen, kes ma olen, kust ma tulen. Sest väga kergesti kipub mingi parasjagu näriv probleem end nii oluliseks tegema, et kõik saavutatu tundub tühine. Naljakas, et kui kümne aasta tagune mina oleks jalutanud ühes Tallinna vaikses asumis esimesel korrusel asuva praeguse minu korteri aknast mööda, oleks ta vaadanud aknast sisse ja mõelnud - küll on roosiline elu sellel kolme lapsega perel seal telliskiviseinte ja raamaturiiulite vahel. Sellele vaatamata näeb praegune mina siit akendest seestpoolt vaadates peamiselt ikkagi ainult segamini tuba, tatiseid ninasid või maksmata arveid. Või viie kuu tagune mina oleks vaadanud praegust mind ja mõelnud - 11 kilo kergem! See on 55 pakki võid! Sellele inimesel peaks olema täiesti roosiline elu! Ja ikkagi tuleb Õnne 13 kingsepp Johannese tarkus meelde: "igal pool on parem kui kusagil mujal". Nii ka nüüd, vaatamata sellele, et ma olen edulugu, ei tunne ma end eduloona. Või siis ei ole veel päris kindel, et see nii jääb - ehk on hirm saavutatut kaotada piisavalt suur, et kipub juba saavutatut varjutama. Objektiivseid fakte vaadates, lisaks 11 kilole olen langetanud ka oma kehamassiindeksi gruppi. 92,7 kilogrammisena olin 31,33 ehk rasvunud. Nüüd olen 81,1 kilogrammiga 27,41 ehk siis ülekaaluline. Eriti jube - ja vastupidi meeliülendav - on see muutus inglise keeles. Kui ma enne olin "obese", mis kõlab eesti keeles nagu tõeline obese-kaal (hobuse, noh), siis nüüd olen kõigest "overweight", mis pole üldse nii hirmus. Overweight kõlab nagu see weight mis on varsti over. Sellega saame hakkama. 

Proovin mõnes oma järgmises postituses tagasivaatavalt analüüsida ka oma teekonda 11 kilo allapoole (mis tundub siiamaani täiesti uskumatu!) ja seda, kuidas minu allavõtmisstrateegiad on muutunud ja kohandunud vastavalt oludele ja Fitlapi programmiga kohanemisele. Igal juhul: Fitlap päästis mu elu, ei mingit kahtlust - ütles Kalle Blomkvist.