Täna tahaksin kirjutada kahest arengust, mida oma saja kolmekümne viienda Fitlapi-päeva minijuubelil märkasin - silmamõõdust ja turvatundest. 

Silmamõõt on mul alati üsna kehva olnud. Suumõõt veel kehvem. Illusioon sellest, et ma ju tegelikult midagi õieti ei söönudki pärast terve külmkapi tühjendamist ühe filmivaatamise käigus oli vanasti üsna tihe külaline. Kui järgisin mingeid kavasid, siis ikka kippus see "üks õun" olema kõige suurem saadaval olev Granny Smith ja "üks viil leiba" selline Vargamäe Andrese mõõtu leivakäär, millest üks terve Pakistani perekond oleks võinud söönuks saada. Nüüd, olles kavas olnud juba nii kaua, et käitumises on muudatused tunda, olen hakanud märkama, et toidukaalu maha unustamine ei tekita minus enam Fitlapi kava alustamise käigus samas olukorras kogetud paanikastuuporit. Isegi on olnud selliseid olukordi, kui ma võtan menüüst "õunaamps maapähklivõiga", asendades õuna banaaniga ja alles olnud banaanijupist jääb kümme grammi puudu, siis võtan rahulikult ilma kaalumata ja asendust arvutamata paar maasikat juurde ja tean, et enam-vähem on see asendus proportsionaalne. Ning pärast seda on toidukorral kriips all ning ei teki kihku veel paar maasikat ja pärast seda terve seapraad ära süüa. Silmamõõt on hakanud suhestuma suumõõduga ja mis kõige meeldivam - ka kõhumõõduga. Oskan ära tunda esimese leebe ja vaikse täiskõhutunde, mida vanasti ma üldse ei märganudki ning suudan siis ka peatuda. Isegi kui kõht tuntavalt tühjaks jääb, nagu eelmisel nädalal kurtsin, tean, et kui ma ootan umbes kakskümmend minutit ja veega senikaua kõhupetet teen, jõuab enam-vähem talutav täiskõhutunne mingi hetk ikkagi kohale. 

Teine teema on see turvatunne, mis tuleb teadmisest, et ma järgin kava, mille puhul on keegid head inimesed välja arvutanud, et ma nälga päriselt kohe kindlasti ei jää. Igasuguste vanasti läbi tehtud omaloomingudieetide puhul tekitas tühja kõhu tunne alati hirmu, et äkki jätan oma keha tegelikult nälga ja ta kukub hoopis rasva salvestama nagu oleks tegemist Paleoliitikumi näljahädaga. Fitlapi kavas olles tean, et isegi kui mu hilisõhtune toidukord on nii pisike, et ei suudaks kuidagi uskuda, et ma sellest oma vajalikud kalorid olen kätte saanud, on tegelikult kõik korras ning ma ei pea näljale järele andma. Seesmine rahu aitab ka tähelepanu toidult kõrvale viia ja selle asemel hoopis end kuidagi muudmoodi premeerida kui emotsionaalse söömisega. Minu puhul on selleks preemiaks saanud emotsionaalne vanniskäimine. Sellega seoses lähen küll kindlalt Sajandi Veeraiskajate esikümnesse, sest nii tihti ma vannis ei ole vist iialgi käinud. Arvan, et olen viimase nelja kuuga kasutanud rohkem vett kui kogu eelneva elu kümblused kokku. Ainus, millega ma oma white-man-burden'it leevendan on lohutus sellest, et mida kergemaks ma jään seda vähem vett ma kuluta-....oot oot. Mis keskkooli füüsika see nüüd siis korraga tuli? Mida kergem ma olen, seda vähem vett välja surun ju. Seega ikkagi olen teel Sajandi Veeraiskajate esikolmikusse. Hmm. Parem siiski seal istuda kui toiduraiskajate esikümnes rabeleda.