Hmm, täna on mul fundamentaalne patuka-segadus. Olen sellest enne ka kirjutanud, et sellal kui ma programmis püsimisele olen enam-vähem pihta saanud ja suudan seda suurem osa ajast juba vaatamata igasugustele etteennustamatustele ja plaanimuutustele hoida, siis patukas muutub minu jaoks aina segasemaks kontseptsiooniks. Eks see on osaliselt ka kavaga kohanemise ja harjumise ja paindlikumaks muutumise tagajärg, sest selle võrra kui palju ma olen suutnud oma tavaelu kava jälgimisega kohandada (silmamõõdud ja kõhumõõdud sealhulgas), selle hulgas on ka patukas muutunud aina laialivalguvamaks. 

Näiteks - oletame, et on see päev, kui ma plaanin teha patuka (täpselt nagu näiteks eile oli). Ma tean, et patukas võiks olla näiteks lõunasöök. Aga juhtub nii, et asumiseltsi kevadpäevade hoovikohvikute tõttu voolab uksest ja aknast sisse hommikust saadik mingit mõnusat kraami, mida tahaks maitsta. Ega liiga palju ei maitsekski - võtaks siit ampsu ja sealt ampsu. Samas, kuna see kõik toimub liikumise pealt, siis ei hakka ju neid ampse võtma ja paberkotti sülitama, et neid pärast nagu vangistatud Doktor Dolittle oma hiire kokku tassitud toitu kübarast süües üksi pimedas kuuris oma patuorgiat nautida? Seega siis, kuna ampsud ei ole üheks toidukorraks kokku kogutavad, tekib pähe mõtteline ampsukalkulaator. Proovin hoida enam-vähem meeles, mida olen maitsnud ja suhu pistnud ja kujutada ette, et see moodustab päeva peale ühe toidukorra (praegu mõtlen, et äkki peakski hoopis üles kirjutama hakkama iga ampsu sellises olukorras?). Nii, ja nii see päev kulgeb. Otseselt ülesöömist nagu ei olegi, aga ajapikku saab kõht täis. Möödub lõuna, pealelõuna, ühtegi selget toidukorda ei ole olnud. Ja kõht ka tühi ei ole. Siis tekib pähe mõte, et äkki siis jätaks ära need kavajärgsed toidukorrad, sest kõht ei ole tühi, patukas on niigi laiali valgunud ja milleks siis veel kolm kavajärgset toidukorda selle kõige peale süüa? Päev tiksub õhtusse, kahtlused süvenevad. Äkki jääb siis kokkuvõttes kalorite hulk liiga väikeseks ja keha hakkab jälle rasva hoidma? Ja makrod on ka muidugi paigast ära selle suure vahvli-juustusaia-kaneelirulli-kirjukoera-süsivesikumikrodosingu järel. Mõtlen, et äkki siis sööks ühe kavajärgse toidukorra, et vähemalt 50% päevast oleks kavajärgne ja muu siis see hoomamatu bardakk. Juhtub aga nii - ja alati juhtub - et satume spontaanselt külla. Seal pakutakse süüa. Toidukorra alguses proovin selle roale kavas vaste leida, näiteks "täna söön lõunat väljas", kuid lõpuks olen juba kogu oma sisekalkulatsiooni peale juba nii segaduses, et löön üldse käega. Hommikul ärgates on käegalöömismeeleolu veel minuga kaasas ja enne kui ma jõuan sellel sabast kinni saada, on mu käsi ja suu salajase Molotov-Ribbentropi pakti alusel suhu pistnud eilsest üle jäänud kaneelisaia ja kirju koera viilu. 

No ja siis tuleb Reaalsus koju. Ja tal on kaasas sõbrad Süümekas, Ahastus, Enesesüüdistus, Segadus, Hirm, Läbikukkumisetunne. Selleks, et nendel sõpradel ikka hea olla oleks, astun veel korraks kaalu peale ja näen, et kaks kilo on juurde tulnud. Nädalal ongi kena punkt ja esmaspäeval on selline tunne, et alustan jälle nullist. 

(No õnneks objektiivselt päris nullist ei alusta, ikka miinus kaheksast, aga ilus oleks ju alustada miinus kümnest?).

Vot sellised segased lood on mul patukatega.