... jätkuks eelmisele postitusele ja Karolini kommentaarile vastuseks - tõesti, sageli on nii, et lapsed räägivad taolist juttu, kuna on kuulnud vanemaid või muid lähedasi täiskasvanuid sellistest teemadest rääkimas. Minu puhul on asi aga hoopis vastupidi. Kasvasin peres, kus olid kaks end erialaselt teostavat lapsevanemat ning kumbki neist ei hiilanud feminiinsusega. Sel ajal kui minu klassiõed kasutasid emade meigivahendeid või rääkisid oma välimusest, ei olnud mul taolist eeskuju kusagilt võtta. Minu eeskuju oli ema, kes tegi tööd, tegi tööd ja siis tegi veel natukene tööd. Oma ekskursid naiselikkusesse tegin komistades ja kukkudes, varatärganud kehale ei jõunud vaim järgi ning tihti riietusin ja käitusin teismelisena nii, et see mu ema hulluks ajas. Mu ema oli noorena sportlik, hiljem töökas, enda välimusele väga vähe tähelepanu pöörav paljulapselise pere töömesilane ning kuigi ma teda tollal ja ka siiani selle eest imetlen, ei olnud mul kunagi kedagi, kes oma juttude või käitumisega minu kehataju kujunemist suunaks. Sellele vaatamata läks minus midagi teismelisena katki ning minapilt moondus. Pidasin ennast paksuks ka siis, kui olin kõigi normide järgi normaalkaalus. Olid need siis liiga vara puhkenud naiselikud vormid või klassiõdede aeroobikalembus, igal juhul sai minust iseennast vihkav noor naine. Kui ma aastaid hiljem lühikese vahega kaks tütart siia ilma tõin, vaevas see mind kaua, et milline eeskuju mina neile olen. Kartsin ja kardan siiani, et pärandan neile oma moondunud kehataju. Sportlik ei ole ma kunagi olnud, nii et selles osas minust head eeskuju ei ole. Küll aga otsustasin üsna vara, et seda juttu, et "ma olen nii paks" nad kodus oma ema suust kunagi kuulma ei pea. Samuti püüdsin igasuguseid dieete pidada võimalikult salaja - vähemalt nende eest. Nüüd, kus nad on mõlemad suuremad ning märkavad enda ümber kõike, olen hakanud veel kriitilisema pilguga jälgima sõnumeid, mida ma neile kas teadlikult või alateadlikult saadan. Mul on lähendane sõbranna, kes vaatamata sellele, et ta ema oma buliimiat varjas, on selle pärinud. Kui ta mõtleb oma lapsepõlvele, siis talle tulevad meelde hetked, mida ta tol ajal veel ei mõistnud, kuid mis tema alateadvust juba siis suunasid, mil ema toitumishäire end salasöömises või tihedates peldikus käimistes manifesteeris ja selle käitumismustri tema tulevasse ellu kõrvetas. 

Ka nüüd, just nendesamade hirmude tõttu, olen Fitlapi kodus nimetanud "toidu planeerimise programmiks" ja lastele müünud seda kui midagi, mis aitab meil koolipäevadel paremini ette teada, mida me õhtuks sööme. Kaalulangusest pole ma poole sõnagagi rääkinud ning ka oma tuttavate laste kuuldes räägitud jutud sellest viin kiirelt teisele teemale. Külmkappi tekkinud proteiinipudingid ja Coke Zero on hetkel "suurte inimeste toit" ja "suurte inimeste jook". Kauaks ma muidugi seda nii jätta ei taha. Loodan südamest, et kui ma oma soovkaalu saavutan, siis jätan need abivahendid selja taha ning minu söömiskäitumine ja välimus on selleks ajaks piisavalt muutunud, et ei ole hilja veel elus tehtud vigu parandada. 

Oma tütarde nimel.