Raport olukorrast välisriigis: 

taas on tõestunud, et Fitlap on the go on täiesti võimalik lahendus. Nagu eelmises postituses mainisin, tulin varustusega. Minu maailmalõpu-toiduvarud, mis oleks pidanud välimuse järgi kestma kolm päeva - sest see reisikott oli taaskord täidetud rohkema hulga toiduga kui riideid kaasa mahtus - on praeguseks peaaegu otsas. Homseks on üks ports singivõileiba alles ja minu reisi-elupäästja õun ja juust, millest venitab poolteist toidukorda välja. Õnneks on siingi poed ja siingi müüakse Luxus batoone. Mitte et ma väga ootaks selle kosmonaudisöögi kosmonautimist, aga vähemal on olemas päästerõngas juhuks kui koosoleku lõunapausiks viiaks kusagile donuti-baari (mis Murphy seaduse järgi peaks olema kõige tõenäolisem koht, kuhu reisil oleva Fitlappijana sattuda). 

Üks toidukord täna ei allunud mu kontrollile - kui kolleegid süüa teevad siis on minu jaoks praktiliselt võimatu ilma ebaviisakaks muutumata loobuda. Seda enam, et kui me terve päeva ninapidi koos oleme ei saa ma ka väita oma igapäevast söögipakkumisest pääsemise valget valet, et mul on kõht veel eelmisest söögikorrast niiiiiiiii täis. Aga, üllatus-üllatus, Fitlapi paindlikkus aitas mind taas. Kuigi mul on toidukaal kaasas ja selle välja võtmine tundus umbes sama seltskondlik nagu Screech "Päästja Koolikellas", millest lähtuvalt olin sunnitud kasutama silmakaalu (see on mul juba üsna vilunuks muutunud, muuseas), siis minu suureks rõõmuks leidsin programmist toidu, mis praktiliselt ideaalselt sobis pakutud söögiga. Okei, riis oli valge mitte pruun ning maapähkleid ei olnud juures, aga fifty-sixty see ikkagi sobis. Nii et tunnen, et ka siis kui ma olen reisil - niikaua kui mul on Fitlap ja toimiv eestlase inimõigus wifiühendus - saan ma jätkata kogu aeg võetud kursil. 

Võetud kurssi on lihtsam jätkata ka selle tõttu, et tunnen kuidas mantel aina suuremaks on jäänud ning täna juhuslikult end peegelpildist märgates olin üllatunud, et ei peagi - nagu tavaliselt - kiirelt enesepettuseks kõhtu sisse tõmbama, sest minu harjumuspärane viienda raseduskuu mõõtu kõht oli peaaegu märkamatuks kahanenud. Okei, mitte märkamatuks, ma ei ole veel mingi six-packikandidaat, aga vähemalt on enam-vähem moodustunud mitme päästerõnga asemel natuke vormitu one-pack. Ja sellest hetkel täitsa piisab, et vaadata õnnelikult tagasi ja lootusrikkalt tulevikku ning muudkui edasi rühkida minu valitud Everesti tipu suunas.