Olen tagasi. Dramaturgias tuntakse minu vahepealset äraolekut nime all “three days in a tomb”. See juhtub tavaliselt pärast peategelase diegeetilises elus toimuvat “lowest possible moment” hetke. Minul oli see siis pärast eelmist postitust. Mainimatagi on selge, et tegemist oli loomulikult ka päevade-eelse nädalaga, aga tee siis PMSlevale inimesele selgeks, et maailm ei ole kokku varisenud, rasv keha külge end superatakkinud ja tahtejõud igaveseks ajust välja katapulteerunud, vaid lihtsalt on käimas päevade eelne nädal. 

Ei aidanud see, et ma endale pidevalt sõnu peale lugesin, et mitte sattuda paanikasse päevas kilo lisandumisest ja mitte kukkuda õgima. Nagu Ray Bradbury iidne mereelukas ärkas minus eelajaloolise karjatuse saatel pagaritoodetemagnet, tuntud kui tugevama magnetväljaga tõmbeauk kui CERNi osakestepõrgati superkonduktor. Ainus, mis selles pagaritootevampiiri ellu ärkamises positiivset oli, et see andis kõvasti samme päeva juurde. Sest kohvikud Röst ja Rohujuur asuvad üksteisest sellisel distantsil, et ühistrasport neid ei ühenda ning pagaritootezombi on teatavasti palju kiirem kui õudusfilmi aeglaselt koperdav zombi - pagaritootezombi jõuab kahe erineva asutuse maailma parima kardemonirulli konkursi finalisti külastamiseks ühe lõunapausi ajal joosta kibekiiresti küll.

Kiire pagaritooteralli asendub pärast jahupohmelli patukahetsuse, liturgilise eneserooskamise ja vaevaliselt kavasse tagasi roomamisega. Pole midagi nii kibekiired jalakesed enam. Kulmude toel vedasin end Fitlapi lehele ja lubasin, et homsest muutub taas kõik.

Siiski, teatavasti on ju Einsteinile omistatud väide, et sama asja korduv tegemine ja teistsuguste tulemuste lootmine on hullumeelsuse definitsioon ning ma pean leidma viisi kuidas sellest 80ndate kilode algusesse jõudmise arusaamatust tagasipõrkest üle saada. See, et see juhtub iga kord samamoodi: hambad ristis rebin allapoole, isegi kerget number seitsme haisu on juba tunda ja siis korraga teatab mu kaal ehmunult nagu üheöösuhte jätel kahte triipu nägev mees: “wow wow wow, I wasn’t ready for this!” ja hakkab ürgse jõu ja valguskiirusega tagasi ülespoole ronima. Mõned päevad, vahel isegi nädalajagu kilo-päevas kaalutõusu pean siiski kavas edasi püsides vastu, kuni lõpuks tabab mind meeleheitelohe, kes trummi ja pulgad viskab ühte suurde eelmiste trummide ja pulkade hunnikusse ning siis vähemalt nädalaks jahu ja suhkru lohutavasse embusesse langeb, et siis uut patukahetsusringi alustada. Nii see sinusoid mul käib. Long story short: midagi tuleb teha seekord teisiti. 

Minu teisititegemise strateegia on siin:

lõpetan iganädalase kaalumise ning kaalun kord kuus, vahetult päevade lõpus. Siis on loodetavasti vähemalt tsüklianomaalia ühe võimaliku kaalutõusutegurina välistatud.

hakkan päriselt veejoomisel silma peal hoidma. Minimaalselt 2 liitrit päevas. Kuidagi peab ju see kõht läbi käima hakkama! Siis on loodetavasti fekaalikaal võimaliku kaalutõusutegurina välistatud.

hakkan uuesti liigutama ja kaalumise asemel end mõõtma, et leida muid motivaatoreid kui see vana frenemy vannitoapõrandal.

loodan, et ma ei ole ainus, kes jo-jo kiikinguga tegeleb ning vaatamata tohutu aplaava saatel edasi ja tagasi õõtsutamist ikka kokkuvõttes samal kohal sitsib. Kui kellelgi on veel nii olnud - teie nõuanded võimalikeks strateegilisteks ja taktikalisteks muudatusteks on väga teretulnud!