Ootan juba seda aega, kui olen Fitlapi eluviisiga nii harjunud ja nii enda kui Fitlapi suhtes 100% usalduse saavutanud (siiamaani tundub see kõik nagu mingi õnnelik uni, millest ma kindlasti kohe ehmatusega üles ärkan ja kuulen kuidas kaotatud seitse kilo vilinal tagasi tulevad ning oma sõbrad uued lisakilod kaasa võtavad, sest need sõbrad teatavasti tulevad alati pärast iga langust aina kiiremini). Usun, et kui see aeg saabub, siis ei käi patutoidukorraga kaasas enam patukahetsust. Sest hetkel veel on selline patukahetsusliturgia peas käimas, et tundub, et tuleks pihitooli minna. Oma peas patukat edukaks ja läbikukkumiseks kuulutava kahe hääle vaigistamiseks panen siia must-valgel kirja, mis seekord toimus, et siis hinnata, kas patukal ja patukal on vahe, või peaks lihtsalt minna laskma ja mitte mõtlema sellel hetkel kui pattu teen.

Niisiis:
Esiteks plaanisin patukaks ühe toidukorra, kuid paaritunnisel teel restorani oli pere vahelejäänud hommikusöögist nii näljane, et söödi pitsat. Tegemist oli Kaja Köögi pitsaga, seega väga õhuke tainas (+) ja ma alguses olin veendunud, et ma seda ei söö. Küll aga hakkasid hääled mu peas veenma, et kui see on veerand tundi enne kohale jõudmist siis on see sama hästi kui osa patukast ning ma murdusin (-), aga õnneks pidasin enne murdumist piisavalt kaua vastu, nii et enamus oli otsas ja kokkuvõttes sõin ainult ühe veerandi seda väga õhukest pitsat (+). Siis jõudsime kohale ja algas sööma. Kuna tundsin, et see on patt ja olgu siis juba Viiralti Põrgu, siis vabavara praktiliselt ei söönud (-) ja keskendusin ainult kõigele sellele, mida muul ajal ei saa. Ootamatult siiski nii suurt kuklite ja juustuorgiat kui mul varasemalt see eelroog oleks tekitanud ei tulnud, sest lihtsalt nii hullult ei isutanudki (+). Samas laste jäägid sõin ära (-), selles oli aga see positiivne pool, et kui mu enda põhiroog kohale jõudis oli kõht juba nii täis, et ma vaatamata sellele, et ülikallis restoranis põhiroa järgijätmine tundub nagu majanduskuritegu, suutsin mingi hetk endale rahulikult otsa vaadata ja otsustada, et ma võin pool portsu järgi jätta küll (+). Siiski tabas magustoit mind kui löök allapoole vööd, sest ju alateadvus tundis, et on juba tubli oldud küll ja kui enda ports otsas, asusin laste jääke hävitama (-), õnneks suutsin end kahe kolmandiku jäätmetöötlusprotsessi pealt pidurdada ja jätsin pooleli (+). Ahnushoos olin endale ka latte tellinud, aga tõesti on see kaalulangus vist mu magu vähendanud või söömisharjumusi piisavalt muutnud, sest tundsin küllastust ja jätsin selle järele (+)! Hurraaa minule toidu järele jätmise eest!! (First world problems).

Kokkuvõttes on plusside-miinuste suhe 6:4 plusside kasuks, nii et tundub, et sain siiski tulema kilbiga, mitte kilbil.