Nonii, tänast postitust ei suuda ikka kuidagi enam positiivse noodiga alustada - niimoodi lappama ei ole läinud mul selle peaaegu seitsmekümne päeva jooksul kordagi veel. Võibolla sellest, et terve see nädal on olnud oma komandeeringu, sünnipäevade, vabariigi aastapäeva ja muuga pigem üks suur kristallkuulikesse vaatamine kui et selgelt ja üheselt arusaadavalt programmi jälgimine. Selgelt ja üheselt arusaadav oleks siis see, kui iga söögikord koosneks nendest ja ainult nendest asjadest, mis selleks söögikorraks on ette nähtud ja nendes ja ainult nendes kogustes, mis selleks söögikorraks on ette nähtud. Aga see nädal on olnud üks suur žongleerimine, suurem osa ajast ilma kaalumata ja koostisosi ühest teise söögikorda ümber tõstes ja pooleldi meelevaldselt programmi arvestades, asendustest rääkimata. Palju on olnud nii väljas kui ka külas söömisi ja kuigi ma nagu Poirot olen kõikide koostisosade tõendusmaterjale taga ajanud või enne sööma minemist söögikohtade kodulehtedelt ette kontrollinud, siis tegelikult ma ikkagi tean, et see pole see. Ju siis hakkas see "see pole see" siin vaikselt akumuleeruma ning kulmineerus täna õhtul ikkagi juba täiesti programmivälises ja mitte ettenähtud patutoidukorras. Ning kuigi see kõik oli tervislik, mis ma sõin ja asi ei läinud õgimiseks, vaid oli pigem pähklite ja tervisliku kodujuustutordi näksimine ning selle veega alla loputamine, siis sellele vaatamata pean olema realist (realist, mitte pessimist - ma ei hala praegu, vaid panen selle kõik kirja selleks, et tegelikkusele võimalikult rahulikult silma vaadata). Realist ütleb endale tulevikku: see nädal ei ole sa korralikult kava järginud, seega kui reedel kaalu peale astud ja seal tõusu või seisu näed, siis ära lange ahastusse ja kujuta ette, et sa oled maailmas ainus õnnetu inimene, kellele kaal kõigile pingutustele vaatamata ei lange, vaid tuleta endale meelde, et tegelikult polnud sa midagi nii programmis kui tunne oli. Jah, sa ei õginud ning jah, sa sõid valdavalt mõõdukalt - aga mitte täielikult programmis. Lihtsalt selline "note to future self". Sest minu varasemad allavõtmiskogemused kinnitavad, et tihti on endal illusioon tohutust pingutamisest ning kui tulemusi ei tule, võtab enesehaletsus juhtimise taas enda kätte, sest "nii palju sai ju pingutatud ja ei mingeid tulemusi". Samas kui mustvalgel kõike sissesöödut vaadata, siis on näha, et tunne tervislikkusest ja tegelik tervislikkus ei pruugi sugugi olla samasugused. 

Aga muidu on rõõmustamise põhjuseid ka. Esiteks see, et minu programmiväline patustamine ei muutunud patuorgiaks ja see kukkus kuidagi väga loomulikult välja. Ma ei pidanud metsikult võitlema, et mitte minna ristisõtta külmkapisisu hävitamiseks, vaid mui lihtsalt väga ei isutanudki. Sõingi mõõdukalt, kuigi teadsin, et programmist väljas. 

Ja mu õde, keda ma mõned nädalad ei ole näinud hüüatas mind nähes, et ma olen nii palju alla võtnud. Seega juba teine inimene minu enam kui kahekuuse allavõtmise jooksul - järelikult midagi ikkagi toimib tasakesi. Homme algab vaheajanädal, olen varunud toitu ja isegi toidukaal on maal kaasas. Plaan on tagasi kenasti kavas olemisse saada ning reedel end ilusa kaalunumbriga üllatada.