Vaikne sisemine vindumine jätkub - vaatan silma oma hirmudele ja tunnistan, et tõenäoliselt viimasest kaalumisest alguse saanud sisemine trots tahab igast august välja pugeda, oma karvased käed välja sirutada ning poeriiulitelt, küpsisekaussidest ning laste taldrikute jääkidest ennast lohutava tummise kokteili kokku segada ja see endale sisse kallata. Pean vastu. 

Trots algas sellest, et kaalumispäeval oli tulemuseks -290 g, aga järgmisel päeval, pärast piinavat patuööd oli ikkagi vaja kaalule ronida. No, miks, inimene? Mitte "quo vadis" vaid "quare vadis"? Miks vadistad sinna kaalu peale, ah? No loomulikult näitas kaal rohkem kui kaks kilo raskemat mina'd ning ega see siis enesehaletsus-trotsi ennasttaastootval koletisel kahe silma vahele ei jäänud. Isegi kui mõistus ütles, et see on patukas ja kehasse jäänud vesi, siis see vana koll hakkas tihkuma, et ei-ei, ühe ööga on kaks kilo pekki reitele ja kõhule kogunenud. 

No ja kui see kahtluseuss juba närib, siis eks ta tahab midagi peale haugata ka ja mis paremat sobib selleks paremini kui lohutussöök? Eriti olukorras, kui pühapäev läheb vastupidiselt planeeritud neljale toidukorrale terve perekonna freestyle-jazz-improvisatsiooniks teemal lähmeküllajasiisbowlingusse. Küpsised, pelmeenid, käsitööleib ja kõik, mis seal mulle vastu vahtimist lendas ning sisemisele enesehaletsushäälekesele muudkui hagu juurde viskas. Miks kõik teised võivad ja mina ei või? vingus ta mulle tuttaval häälel. Õnneks, õnneks, õnneks, külas olles ja murdumisele väga lähedal, ütles üks mu kallis hõimlane mingi hetk mulle ootamatult, et kuule, kui palju sa oled alla võtnud, 12 kilo? Uahhhh--- motivatsioonivagunike oma ameerika raudteel kihutas kiljuva enesehinnangu saatel üles! Esimene kord kui kahe kuu jooksul on keegi märganud, et ma olen alla võtnud! Või siis märganud ja ära märkinud. Hästi läks, et märkas, sest see päästis päeva. Õhtul otsisin päeva peale kokku näkitsetud pähklitest ja puuviljadest ja kikerhernestest ja ma ei tea veel millest kõigest kokku sobivad kaks Fitlapi programmi sööki, mille alla kõik mahutasin ja jäi veel ruumi õhtul natuke pomelot ja kanasinki süüa ning see vabavaraga (nuikapsas, mida ma ilma sinuta teeksin?!) alla loputada. One down, god knows how many more days to go! 

Pikk tee on veel ees, sellele ei tohi mõelda, muidu murdun. Nagu ka alkohoolikutel, nii on söögihoolikutel mingeid hetki, kui tuleb elada päev korraga ja õhtul vaadata tagasi ning öelda "täna ma ei joonud".

P.S. Täna sai ka hakatud eile sõnastatud eesmärki taas liikuma hakkamisest täitma ning praktiliselt 10 000 sammu täis kõnnitud. 

P.P.S Kõigi eelduste kohaselt - kui nüüd see kolmas mu viimaseks lapseks peaks jääma - imetan ma täna öösel selles elus viimast korda. Natuke kummaline isegi mõelda. (Kuigi never say never; kaks ööd on lühike aeg ja aastasel inimesel mälu juba parajalt pikk... ning miski ei välista ju ka seda, et järgneva aasta jooksul variseb tsivilisatsioon kokku, me pöördume kollektiivselt tagasi agraarühiskonda ning ma saan veel vähemalt 14 last, kelle kõik järjest otse rinna otsast karja saadan).