Nii, teine päev enda keha külge tekkinud valutavate õhupallidega. Emotsioonid kõiguvad üles-alla, loen Fitlapi Facebooki grupist, kuidas paljudel on imetamise ajal kaal ludinal langenud ja loodan, et äkki olen mina see, kellel see ludin hakkab kostma pärast imetamise lõpetamist.

Komandeeringu ajal kava jälgimine on paras väljakutse taaskord, sest minu plaan ainult enda söökide söömisest kolleegide ühispoeskäikude ja grillimiste valguses läks vett vedama. Samas oli habemega mees pilve peal otsustanud mu ellu ime tuua ja avastasin majutuskohast - nagu jumaliku märgina sellest, et olen õigel teel - täpselt sellise toidukaalu nagu mul kodus on. Usklikuks küll selle peale ei hakanud, olen toitu usinalt kaaluv agnostik edasi, aga teenin oma numbreid näitavat ebajumalat väga pühendunult. Kavas püsimise väljakutsetega maadeldes olen avastanud täiesti uue meetodi - asenduste tegemine mitte roa valmistamise käigus vaid oma peas kõigil koostisosadel arvestust hoides erinevatel päeva aegadel nende söömise. Meeletu matemaatika ja arvestamine ja selle juures olen pidevalt maadelnud asotsiaalse kolleegi mulje jätmise vastu, kes kogu aeg telefonis istub. Nemad arvavad, et ma olen Facebookis, aga tegelikult vahetan palavikuliselt retsepte Fitlapis vastavalt sellele, mis restoranis menüüs saada on, kalkuleerin poolitamisprotsente ja kirjutan üles asendusi. Kõik tundub omamoodi koomiline, aga vähemalt on mul illusioon kavas püsimisest. Ja - endale meelespeaks, et mitte homme koju jõudes ja kaaludes leida õigustust pärast pikka pingutust masendusse langeda - isegi kui peaks koju jõudes selguma, et ma kogu selle tsirkuse peale alla ei ole võtnud, siis pean realistlik olema selle osas, mis juhtuks siis, kui mul ei oleks kava vähemalt ideaalina silme ees. Juhtuks see, et söömine ei lõppeks kunagi. Sest sain praegu just aru, et see ongi minu suurim väljakutse ja takistus alla võtmisel - mitte magusaisu, mitte näksimine, mitte emotsionaalne söömine nagu on paljude teiste Achilleuse kandadeks - vaid sellest hetkest alates kui ma olen sööma hakkamise otsuse teinud selle punkti märkamine millal ma peaks lõpetama. Olen nagu auto, millel on ainult gaas, aga pole pidurit. Ja kui seda niipidi vaadata, siis on loogiline ju, et sellise ehitusega masin varem või hiljem vastu ägisemiseni täis topitud mao ja piinava refluksi betoonseina põrutab.