Tänane päev oli jälle sarjast “jooksu pealt tulistamine”. Ei olnud selline Super-Mario päev kus ma tunnen, et mängleva kergusega hüppan ühelt vastu tulevalt platvormilt teisele ja äsan kõigile väljakutsetele kümnesse, nii et nad sädemeteks laiali lendavad ja mulle punkte toovad. Pigem oli selline tunne, et olen Bruce Willis “Die Hardis”, kes oma määrdunud maikas üritab tiksumise saatel otsustada kas lõigata katki sinine traat või punane.

Hommikusöök algas juba kiirkompunnimisega, sest sain liikvele hiljem kui plaanisin ja singivõileiva seltsis mõnulemine muutus kuiva väljakaalumise käigus kümnegrammisteks palakesteks tükeldatud Saibi riietumise käigus alla kugistamiseks. Ja kui Bruce Willisel juba hommik lappama läheb, siis teada on, et õhtuks on pantvangis juba majatäis lapsi-naisi. No minu puhul oli pantvangis kanasink, sest olin plaaninud õhtuks kartulisalatit (tundsin, et tahan midagi, millel saab SUUUUUURE portsu ja Facebooki grupis olid mitmed seda retsepti suurte portsude all maininud). Kui ma olin munad ja kartuli keema pannud, avastasin, et kuigi ma arvasin, et olin sinki viimati ostnud nii, et sellest jätkuks ka järeltulevatele põlvedele, oli see kas nähtamatuks tinistatud või oli kodus haigena päeva veetnud Keskmine selle oma kõhtu tallele pannud. Igal juhul läks kartulisalati plaan vett vedama. Muutsin asja käigu pealt broileri poolkoibadeks ja oh seda irooniat, tegemist on vist kõige väiksema portsuga roaga, mis ma seni saanud olen. Et oma ühte nukrat poolkoiba ja üksikut ahjukartulit natukenegi seltskonnaga rõõmustada, lisasin juurde värsket kurki ja hapukurki ja vahetasin retsepti porgandid ja kaalikad punaste kidney ubade vastu. No neid tuli nii väike kogus, et kui Noorim minu taldrikult ühe ära napsas, muutus roog silmnähtavalt väiksemaks ja haledamaks.

Bruce ei kaotanud lootust, et päev saab veel lõppeda võiduka minemajalutamisega selja taga kostvate plahvatuste saatel, või noh, minu puhul siis lootuses maitseplahvatustele mu rõõmust ruigavate maitsenäsade kohal, sest mul oli salaplaan. Peamine põhjus, miks ma need kidney oad üldse mängu tõin oli hiljutine blogipostitus, kust lugesin aquafaba kohta. Oapurki avades vaatas vastu tõeliselt luksuslikult ligane oavedelik ja kujutades ette oma peagi saabuvaid kulinaarseid saavutusi, mõtlesin, et see aqua faba nimi tuleb raudpolt sõnadest aqua fabulous ja jätsin kanakoibade pealt mee alles, et õhtu lõpetada selle kalorivaba imemagustoiduga.

Kahjuks selgus siiski, et Bruce oli valet värvi traadi katki lõiganud. Minu aqua faba oli pigem aqua kaka. Ubade läga vahtu ei läinud, küll aga äratas 10 minutit kestnud blenderi mürin üles Noorima, kellel oli vahepeal palavik tõusnud. Mõnikord on kangelased nagu Bruce räpase maikaga mitte sellepärast, et nad on just maailma päästnud, vaid hoopis selle pärast, et laps määris kleepuva Panadoli siirupi nende maika rinnaesisele.