Minu postituste pealkiri on jõudnud Jeesuse-ikka ja paras jessuke olin ma täna küll. Vett päris veiniks ei muutnud, aga ühest programmi soolasest roast tegin magustoidu nagu niuhti. 

Üldse oli tänane päev üks suur rehabilitatsioonipäev.  Hommikul ärgates käisin mööda korterit ringi, nagu Ripley kosmoselaevas Alieni otsides, valmis iga kell asuma võitlusesse mind eile külastanud Koletisega. Kogemus näitab ju, et kui ta tuleb, siis ei tule kunagi üksi, vaid võtab oma sõbrad Meeleheite, Minnalaskmise ja Mu-Suu-On-Prygikast kaasa (see viimane kõlab nagu mingi kuulsusrikas Myanmari kultuuritegelane:). 

Aga! Ootamatult oli hommik täitsa rahulik. Eilsest ettevaatlikuks muutununa planeerisin toidu nii, et õhtu jätkuks kauemaks ja ma ei leiaks end pealelõunal otsa saanud toidukordade katkise küna eest. Give chance a chance! Eks.

Selleks olin planeerinud suisa kaheks toidukorraks võileivad (hommikusöögiks singikad ja lõunaks juustu-majoneesikad), kuna Fitlapi FB grupis mitmed  inimesed mainisid, et võileibade portsud on suured aga ma ise polnud kordagi veel võileibu proovinud, sest miski minu pisikeses tumedas patuses südames keeldus uskumast, et võileivad saavad ka kaalu langetamise ajal aus toit olla. Küllap see, et nad üldse menüüs on, on mingi lõks, et mind meelitada väga keerulist ja pikaaegset ettevalmistust nõudvat rooga valmistama, mis tegemise käigus juba näljast hulluma ajab ja valmis saades koguse poolest tikuvõileivaks osutub. Arvasin ma. Aga võta näpust - või võta sepikust - portsud olid tõesti korralikud. Siis hakkasin kavalaks ja poolitasin hommikusöögi, nii et paar tundi hiljem sain veel pool süüa ja poolitasin ka lõunasöögi ning selle ärajäänud poole asemel võtsin pool teisest roast (keedetud muna puuviljaga), mille teadsin, et saan maale sõites tee ääres peatuses kindlasti Circle Kst kätte. Ja voilaa! Oligi kõht täis ja hing ei olnud tühi, sest pole midagi nukramat kui tunda end oma toiduvalikute tõttu teistest isoleerituna - see tõmbab sisimas ju kohe enesehaletsus-sae käima miiiiiiks-miiiiiina lauluga - ja tihti on see hetk, kui sa ei saa midagi süüa ja sinu ümber kõik hot-doge ja pekaanipähklipirukaid krõbistavad just siis kui sa nendega auto-nimelises vangikongis sada kilomeetrit tunnis järgmise hõrgutise suunas kihutad. Et siis kohe kui sul õnnestus auto-katse tahtejõumusklit pingutades läbida, saaks sa murduda puupliidil rasvas pool päeva haudunud kartulite ja maasingivõileiva rindejoonel.

Sain jagu! Lõpuks, pärast 36 eluaastat hakkab vist ka minu piiranguteta hipimõistusesse kohale jõudma, et if you fail to plan, you plan to fail.