/apppppi, mis toimub selle blogiaknaga?! miks on see kitsam kui Cinescope kauboifilmide kaadriformaat? Ja kuhu on kadunud tähemärkide loendaja?/ see on selline refräänike mida ma siin ette ja taha laulan lootuses, et äkki keegi fitläpi mastermind'idest märkab ja ei pea klienditoele kaebekirju kirjutama, sest minu eelmine pudelikiri neile vastust ei saanud, ehk loksub praegu kusagil Okeaania serverimeres/  

Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna kirjutada. Tahtsin kirjutada hoopis salapärasest suurest O-st. Ei, mitte orgasmist. Kuigi jube tore on mõelda, et ma tõmbasin mõnegi lugeja haneks ja suutsin selle pealkirjaga meelitada kevadilmu nautimast blogipostitusi avama.   Tegelikult on minu suureks maagiliseks O-ks hoopis Otsus. Ma ei tea, millest see on nii, aga olen oma lähedastelt tihti saanud nii kiitust kui ka laitust sellega seoses, et kui ma mingi asja pähe võtan, siis on see nii ja edasikaebamisele ei kuulu. Ma ei mõtle siinkohal jonnakust, vaid seda, et kui mingi otsus on tehtud minu peas, siis edaspidi ma tagasi seda tingima, selle tingimustes kahtlema või seda üle vaagima ei lähe. Nii nagu ma olen pärast kahte oma elu suuremat lahkuminekut sisuliselt üleöö muutnud oma suhtumist inimesest, kes on olnud mu armastatu inimeseks, kes kategoriseerub sõbraks ja nii nagu ma olen paar väga halba harjumust elus maha jätnud, on see tavaliselt toimunud. Ma olen otsustanud ja krõška. Liigun eluga edasi ja selja taha ei vaata. See sisemine otsus on nii tugev olnud, et olen isegi psühhosomaatiliselt paranenud mingitest terviseprobleemidest. 

Ja kummalisel kombel - sain just eile aru - ei ole mul kogu oma 10 allavõtmiseaasta jooksul kordagi pähe tulnud kasutada sedasama sitket Otsuse jõudu kaalu langetamiseks.  Ja ma tean - ära hõiska enne kaalulangust ning ära jaga kaotamata rasvaga nahka – seega ma ei saa hetkel kindel olla, kas see Otsus, või siis maakeeli Klõps on mul siis ära tulnud/käinud või olen hetkel lihtsalt mingis ühes suunas hoo sisse saanud ja kihutan kuni hoog raugeb. Aga kuidagi väga lihtne ja selge on olnud viimased 2 nädalat pärast selle Otsuse ära tegemist. Igasugused isud ja ihad edasikaebamisele ei kuulu – ja kõik. Ma ei tegele iga väikese kahtluseussi, kaalumisjärgse pettumuse või söögiisu sees marineerimisega. Ma fikseerin ja liigun edasi.  

Ainult täna, kuna näljatunne oli väga piinav, tegin 3,5 toidukorra asemel 4, aga see ei muutunud patuorgiaks vaid lihtsalt toidu kiireks sisse laadimiseks (ahjaa, see toit – see oli mõnus – kompunnisin endale eile kokku kolmest erinevast retseptist kohupiimapõhjaga peekoni-suitsukana quiche'i… see maitseb ise nagu patutoidukord ja täidab vaatamata oma väikesele kogusele kõhtu nagu Keskmaa haldjaleib lembas).