Vingus ninaga eestlane minust tahtis seda postitust kohe kaeblemisega alustada. Õnneks oli südametunnistus, kes tavaliselt ainult negatiivseid asju meelde tuletab, sel korral vastaste poolele üle läinud ja ütles, et headest tuleb alustada. Kui ma tahan, et sellest minu teekonnast siin tuleks edulugu, siis tuleb ju see ise edulooks kirjutada. Seega siis, positiivsed asjad tänases päevas:

1) Ootamatu väga negatiivne sündmus lõi sassi kogu minu tänase toitumisplaani ja kaks päeva teise poole toidukorda olin sunnitud leidma ad hoc lahendused jooksu pealt kodust väljas. Need lahendused ei olnud küll ideaalsed, sest nende hulka kuulus ka üks gin tonic, aga see mulle otseselt sügavalt muret ei tee, sest ma joon üldse alkoholi kord sajandis, seega oli see selgelt kriisi-anomaalia. Küll aga toimusid planeeritud toitva õhtusöögi ja mõnusa hilisõhtusöögi asemel Fast proteiinibatooni pähklitega sissekugistamine (saadaolev batoon oli palju suurem, kui Fitlapi toitumiskava kaal ütles, seega jupitasin seda kahe söögikorra vahele ja lootsin, et see ei ole mingi vale asi, mida ma rõõmsalt suhu topin) ning juustupulga ja kahe mozzarella-kirssi mekutamine peotäie pomeloga mitme tunni jooksul ("õuna ja juust"). Seda kõike jooksu pealt suhu toppides oli tunne, et kõik on valesti, aga samas tegelikult, positiivse poole pealt - see oli fifty-sixty ikkagi kavajärgne toit. (Fitlapi paindlikkus oma täielikus geniaalsuses - ma tean, et kui seda paindlikku võimalust ei oleks olnud, oleks ma haaranud midagi muud ja sellele oleks järgnenud veel midagi muud ja siis oleks juba minek lepase reega allamäge liuglema kahe suupoolega kartulikrõpse hekseldades).

2) See läks mul peaaegu tänase kriisi melus meelest ära, et tegelikult nägin päeval juhuslikult ühte vana tuttavat, kes ütles, et ma näen väga hea välja! Ka ise peeglist vaadates tundub, et kuusõõr mu näos on hakanud vaikselt mingeid piirjooni välja näitama, isegi on õrnalt tunda, et kusagil seal polstri all on teoreetiliselt olemas põsesarnad ja kauakadunuke lõualuu. 

3) Taipasin enda jaoks ühte asja. Olen elus palju lugenud teadusuuringuid allavõtmisest ja seal on alati olnud kirjeldused ülekaalulisest katsegrupist x ja y kes kindel arv nädalaid tegi täpselt nii nagu valged kitlid käskisid ja selle käigus võttis alla x ja y hulk lipiidset orgaanikat. Ma olen alati taolisi teadusuuringuid lugedes ja üksinda oma kasvavate rasvamägede alt nende vastu guerillasõda pidades mõelnud - oleks ma ometi selles katsegrupis, kus mulle lihtsalt keegi laborirott ütleks täpselt mida ma tegema pean ja siis ma saaks lihtsalt seda teha. Täna jõudis kohale mulle see, et võibolla üks põhjus paljudest, miks mulle Fitlap nii väga meeldib on just see - mul on täpselt öeldud mida ma pean tegema ja tänu sellele ei veeda ma hoomamatud ajad kogu aeg ise infot juurde otsides. Mida vähem ma sellele kõigele mõtlema pean, mida ma süüa ei tohi, seda lihtsam on mul alluda sellele, mida ma sööma pean. 

Vot, suutsin ikkagi midagi positiivset välja pigistada endast. Ja, et veelkord see meelest ära ei läheks - ma olen kokku alla võtnud umbes 21 päevaga 4,6 kilo! Mitte, et ma tahaks sellega kiidelda, aga mulle tundub, et kui ma selle siia kirja panen, siis ma näen must-valgel omaenda edu ja see tundub äkki lõpuks kui seda numbrit piisavalt kaua vahtida mingi hetk kunagi sama äge kui 4,6 kilo, mille keegi teine on alla võtnud, sest tavaliselt tunduvad teiste edulood alati minu omadest reaalsemad, edukamad, ägedamad ja kiiremad.