Tänane päev oli keerulise logistikaga ning olin taas sunnitud väljas sööma ja selle poolpiduselt kava järgi kogusteks arvestama. Seekord siis poolteist Blenderi tuunikala-avokaado rukkileiba, mille arvestasin kavajärgseks kombinatsiooniks kahest asendustega retseptist: tuunikala-avokaadosalat galetil ja pastasalat pestoga (selline arvestamine kõlab kvantmehhaanika austajatele tõenäoliselt nagu tõeline Schrödingeri kass, või õigemini Schrödingeri tuunikalavõileib). Ka hommikusöök oli lapse teatrifestivali tõttu olude sunnil väljas ning Revali muna-veise rukkipala arvestasin asendustega tuunikalaleib munaga alla. Ma tean, et see ei ole õige ning raudselt on nendest väljas söödud võikudes vaatamata sellele, et ma nad osakesteks lammutasin ning mõttelise Petri tassi peal mõttelise elektronmikroskoobi all mõttelise Nobeli-väärilise koostiseanalüüsi tegin, ikkagi peidetud majoneesi või mingit muud kraami, mis on tegelikult kavaväline. Aga juba iseenda psühholoogilise seisundi tõttu ei suuda ma neid kõiki kava rikkumisteks lugeda, sest esiteks tean, et minu perfektsionismi puhul tuleb sellest kava rikkumisest üks aastapikkune allamäge vastlaliug ning teiseks tean ka seda, et ainult tänu sellele, et need fifty-sixty kavajärgseteks arvestasin, ei söönud ma neile otsa ka kõike muud, mis ahvatlev näis (teate ju küll seda allavõtjate matemaatikat, et teise taldrikust kaloreid ei saa ning kui sa sööd kilo kapsast ja pärast burksi, siis need nullivad üksteist ära).

Seega otsustasin, et arvestan oma mõttelises pihitoolis tänase päeva ikkagi edukaks, kuigi kahtluseuss näris terve kodudee. Näris nii kaua kuni tekkis tunne, et hakkan suisa haigeks jääma. Koju jõudes olin jala pealt kukkumas, tuju nullis, ebaõnnestunud tegelinski tunne istus kukil nagu luupainaja. Avasin Fitlapi ja sain korraga aru, et lisaks Fitlapi kavale ja kõigele muule toredale mis Fitlap oma kasutajatele pakub, on sellega ka selline fenomen nagu laulaub üks mu hea sõber

“vahel võiks kõik olla nii, et miski ei muutu kunagi,
et ma lihtsalt lähen ja tulen ja lähen ja tulen 
ja kõik on ikka veel siin”

Iga kord kui ma oma ebaõnnestumisest morjendatuna sisse login on siin ikka alati keegi, kes kas hõiskab oma vastsaavutatud edu üle või siis korjab enesekindluse riismeid kokku pärast põrumist. Ja kõik on ikka veel siin. Ja sellest tekib tunne, et see “lähemine” ja “tulemine” ehk kaalu tõusmine ja langemine on lihtsalt üks osa elust, üks osa teekonnast ning peaasi on see, et senikaua kui ma olen teel, on kõik vast ikka veel siin.