No ei saa ma hakkama selle regulaarse blogimisega. Kirjutamise entusiast olen maksimum nädal aega, siis juba hakkan sõnu kokku veerima ja lauseid mõtetult pikaks venitama ja asi läheb korralikult käest ära. Sellist lastekeeli sota-putat ei taha keegi lugeda. Õnneks on aga nii, et kui eelmise postitusega on pikem paus sees, on oodata rohkelt uudiseid.

Võiksin täiesti öelda, et peaaegu kõik on praegu lihtsalt super! Täielikust õnnest puudub vaid see, et mul pole võimet nihutada pealinna maakodule lähemale, et saaksin seal rohkem kvaliteetaega veeta. Mul oli see õnn eelmisel nädalal - veetsin terve selle aja maal! Õppisin isegi korralikult esimese korraga ahju tuld tegema, sest kaua sa ikka istud, aurav teetass kõrval, jalad villastes sokkides ja ise fliisteki sisse mähkunud. Puupliidiga pean veel suhteid soojendama - see sunnik on minu kannatuse jaoks liialt kapriisse iseloomuga.

Eriliselt kõikuva loomuga on viimasel ajal ilm. Mitte midagi ei saa ette planeerida. Kui ma õigesti mäletan, siis eelmisel teisipäeval võtsime Timmiga ette korralikuma matka Võrtsjärve äärde. Edasi-tagasi tuli kokku tubli 10km või isegi rohkem, igal juhul oli mu aktiivsus sel päeval juba kella 13ks täis. Tagasiteel hakkas sadama ehtsat suusalund - lihtsalt imeline, milliseid vaatemänge loodus suudab mängida! Sel talvel oli see ilmselt esimene ja viimane kord, kui sellist sadu näha sai. Timm sai endale sellelt teekonnalt ajutise habemekaunistuse.

 

Samal õhtul hakkas ema mind moosima, et äkki ma oleks nii pai ja ajaks maja ümber suusarajad sisse. Ema soov on seadus ja kuna ma olin teda teisipäeval piinanud sellega, et kupja moel ta Mustlasse trenni kamandasin, siis otsisingi kolmapäeva pärastlõunal laka pealt suusad välja ja asusin asja kallale. Juba esimeste meetritega oli selge, et lumi on liiga õhuke ja pealegi hakkas see valge ollus sedavõrd hästi suuskade külge, et vedasin selle, mis veel maapinnaga kokku hakkas, oma suuskade all minema. Aga jäärad kipuvad olema kaunis kangekaelsed, seega rühkisin ma külma tuult ja sulalund trotsides edasi ning sain päris korraliku raja sisse sõita. Ja - üllatus-üllatus - järgmine päev hakkas vihma sadama! Oi, ma olin kuri! Paratamatult meenus eelnev aasta, kui samamoodi sai rada põllule sisse aetud ja siis öösel hakkas tuiskama ja polnud me rajast enam haisugi. Tundub, et see on mingi loodusseadus - kui meie põllule saab rada sisse aetud, siis kas lumi sulab ära või sajab seda nii palju juurde, et tuleb jälle otsast peale nühkima minna. Nõnda kaduski kogu see imeline talveilm vaid loetud tundidega ja suusad rändasid kurvalt tagasi lakka. Nende pärast loodan, et tuleb sel talvel veel lund ja nad leiavad kasutust. Ma kipun omastama elututele objektidele elusate omadusi, mistõttu ei suuda ma välja kannatada mõtet, kui kurvad võivad suusad olla, kui nendega terve talv midagi ei tehta. Elan oma elu ikka raskeks.

Üle-eelmisel nädalal, kui alles maakodus platsi võtsin, püüdsin siduda kava toidu ja ema tehtud toidu. Näiteks leidus menüüs lõhe, hiljem maksakaste. Kuna mõlemad on kavas olemas, arvasin, et mõistliku kogusega piirdudes pole midagi hullu, kui kodutoitu söön. Kahjuks tabas mind reaalsus, kui kaalusin nädal hiljem täpselt sama palju, kui nädal varem - 78,8kg, mis polekski eriline näitaja, kui ma oleksin seda kaalu terve see aeg säilitanud. Poole nädala peal oli mul 77 ees ja kui teistega sama menüüd kasutasin, tuli iga päevaga natuke juurde. Pidin nukralt möönma, et pean siiski endale eraldi toitu valmistama, kui tahan end suveks saledamaks süüa. Tänaseks, peale kavas olemise nädalat ja pisut patusemat nädalavahetust ja taas paari päeva kavas, on kaal 77,4kg, seega pole midagi katki, kuigi paratamatult liiguvad mõtted sellele, kui saabub aeg, mil mu Fitlapi kasutusaeg läbi saab ja mul pole enam kindlaid koguseid ees. Elevandiks tagasi? Tänan, ei. 

Koolini on jäänud veel vaid loetud päevad. Ei saaks öelda, et ma loenguid ja seminare pikisilmi ootaksin, kuid mul pole midagi uue semestri alguse vastu ka. Saab jälle kursusekaaslastega kokku ja veidike sotsiaalset elu elada. Praegu on nii hea, kui pole ühtegi tähtaega mind kurja näoga kalendrist vahtimas ja end igal minutil mulle meelde tuletamas. Oi, kuidas keemia õppejõud meid eksami tulemuste avaldamisega praadis! Kolmapäeva õhtul postitas ta Twitterisse, et peab paraku lõpetama ja loodab tulemused üles panna neljapäeva lõunaks. No see lõuna venis tal küll pikaks! Kella 12st alates vahtisime vist igal pool-ja täistunnil keemia aine kodulehte, oodates kannatamatult oma saatust. Kas peab jälle selle vihatud-armastatud "Keemia alused" kätte võtma või võib selle rahuliku südamega tagasi raamatukokku viia? Kell oli vist 17 läbi, kui meie hinded lõpuks avalikustati. Mu tulemus tegi mulle heameelt, sest sain eksamilt läbi ega ole sunnitud seda uuesti läbi elama, kuid uhkust  ma kindlasti ei tunne. Eriti masendasid mind pilgud oma vanemate nägudel, kui oma hindest teatasin. Ma tean, et valmistasin neile pettumuse. Valmistasin ka iseendale pettumuse, seega pole nad üksi. Olen muutunud laisaks ja lasin asjadel ülekäte minna. Seega võtsin vastu elumuutva otsuse, mis jätab mulle vähem võimalust lihtsalt aega surnuks lüüa.

Ma otsisin töö. Lubasin endale semestri lõpul, et kui mu keskmine hinne pole piisav stipendiumi edasisaamiseks, hakkan endale ise raha teenima - mulle ei meeldi mitte üks teps vaid Siimu ja vanemate kulul elada. Minuvanuselt käisid inimesed eelmisel sajandil juba ammu tööl, paljudel olid peredki, polnud mingit oleksklemist, seega tunnen ma selle generatsiooni ees häbi. Suurem osa praegustest üliõpilastest ei pea tööl käima, et koolis tuupimise eest maksta. Vanasti tähendas kõrgharidus oma sajaliste luhvtitamist ja seda kuni keskeani välja. Meile on elu ikka väga lihtsaks tehtud ja peaksime selle eest tänulikud olema. Kahjuks on aga nii, et mis lihtsalt tuleb, see lihtsalt läheb ja kui ei osata oma võimalusi hinnata, siis jääd kõigest ilma. Nõnda siis otsustasingi oma vaba aega piirata ja võtsin ühel õhtul CV-keskuse lahti, uuendasin oma Curriculum Vitae-d ja asusin otsima ettevõtteid, kes minusuguse tööle võtaksid. Oleks lauslollus võtta praegu täiskohaga töö, seega panustasin osalise koormusega ettevõtete peale. Suur oli minu üllatus, kui mulle juba järgmisel päeval helistati ja töövestlusele kutsuti. Minu heameel oli grandioosne, kuid kui sellest emale rääkisin, küsis ta midagi sellist: "Noh, läksid jälle lolliks või?". Mul on selline raskestiseeditav omadus hõisata enne õhtut ja ma olen väljakannatamatu sahmerdaja. Tahan alati enne mõtlemist tegutseda ja see võib viia läbimõtlemata tegudeni. Võtame näiteks minu suure lubaduse kindlasti Lee trenni minna. Kas ma läksin? Võite üks kord arvata. Igal juhul võtsin 13 ja reede lõunal ette pea tunniajase bussisõidu Lasnamäe Bauhausi. Mul on heameel teatada, et sellest esmaspäevast olen ametlikult Bauhausis kassapidajana tööl! See ei too mulle mingeid miljoneid sisse, kuid vähemalt olen ma mingis osas oma kulutustest nüüd iseseisev ja ei pea nagu väike koolilaps vanematelt "kommiraha" nurumas käima.

See on uskumatu, kuidas toimub uute töötajate koolitus erinevates ettevõtetes. Üle-eelmisel aastal Fastersisse minnes anti mulle kellegi vana särk selga, üsna kopitanud väljanägemisega nokkmüts pähe ja visati grilli ette burgereid mätsima. Ma ei ütle, et see oleks üdini halb koht olnud - seal olid omad plussid ka, kuid see, kuidas töötajaid koolitatakse, kuidas neile ettevõtte väärtused selgeks tehakse...olematu. Ma ei tea siiani, mis maa firma Fasters on. Bauhausis ei lasta meid klientide kallale enne, kui oleme õppinud hea klienditeeninduse põhitõdesid, tundma saanud ettevõtte ajalugu ja kassas kõvasti harjutanud. Terve eilne päev möödus koolituste lainel ja kuigi mu tagumik mind selle istumise eest ei täna, tunnen ma ise, et mind võetaksegi kui päris töötajat ja ma nagu oleksin juba osa meeskonnast. See on mõnus tunne. Praegu on ainus ebamugavus see, et pean sõitma Õismäelt Lasnamäele - peaaegu tubli tund loksumist ühistranspordis -, aga ka see laheneb õige pea, sest tegelikult võeti mind tööle Rocca al Mares märtsi keskel avatavasse Bauhausi, minu praegusest elukohast vaid mõne kilomeetri kaugusel! Siis on elu juba lill.

Eile õhtul, kui töölt koju jõudsin, valdas mind rahutus. Eelmisel nädalal tegin praktiliselt igal argipäeval trenni. Esmaspäeval Kayla Itsines, teisipäeval Mustlas treening, kolmapäeval olin ma küll ehtne puujalg, kuid tegin ikka Kayla kava ära, neljapäeval polnud olukord palju parem, kuid vedasin ikka oma poriseva ja samamoodi puujalase ema Mustlasse trenni ja reedel taas Kayla kava. Tundsin enda üle uhkust - ma polnud peaaegu detsembri algusest saati sõrmegi liigutanud, seega oli see lihasvalu igati teretulnud. Telefoni korpuse tuuningu autoriteks on aastavahetusel Niidi talus viibinud härrased, kelle meelest punane veidi kulunud korpus igav välja nägi. 

 

Kuna teisipäev pole Kayla päev ja ma poleks korteris mingit korralikku trenni teha saanud (Siim oli juba kodus ja teler mängis, mistõttu polekski mul treeningruumi olnud), hakkasin otsima, mida siin lähiümbruses teha saaks. Teadsin, et Õismäel on ujula. Oleksin valmis olnud ka suplema minema, kuid kui ma nägin, mida 2-tunnine vees hulpimine maksab, mõtlesin ümber. 7,5€ kord!! 10-korra pilet 65€ ja kuupilet (1x2h päevas) 50€. No ei! Seega viisid mu otsingud mind MyFitnessi kodulehele, mida heldimusega vahtima jäin. Igatsesin nii väga eelmist aastat, kui pea iga päev trennis käisin. Siim nägi mu igatsevat nägu ja vaatas, kuidas ma pidevalt tegutsemishimus nihelen ning sõnadega "rahakott on kapi peal" oli asi otsustatud. 56€ kuus pole mingi väike raha, eriti minusuguse jaoks, kes suures osas teiste tengelpungast sõltunud on. Tükk aega ei liigutanud ma sõrmegi, sest mõte, et keegi teine minu trenniskäimise kinni maksab, ei meeldinud mulle. Seega andsin ma lubaduse, et maksan talle selle summa tagasi, siis on süda rahul. Nõnda ma vinnasin endale eile õhtul kell pool kaheksa trennikoti selga, endal näol naeratus nagu oleks miljoni võitnud ning asusin Rocca al Mare MyFitnessi poole teele. See võimalus taas klubis treenida on minu jaoks pea võrdne tundega miljon võita. See on lihtsalt niii mõnus! Milline äratundmisrõõm oli taas BodyCombatis käte ja jalgadega vehkida! Oh, kuidas ma seda igatsesin! Täna ootab mind ees BodyPump, mu lemmiktrenn. Näis, kuidas mu kannikad mind homme tänavad. Ega nad vist väga rõõmsad pole. Kuigi see summa on päris kopsakas, on MyFitnessis treenimine seda hinda igati väärt! Ma saan trennis käia ükskõik, mis kell vahemikus 7-22, ükskõik mitu korda päevas ja mis kõige parem - seal on ka ujula! Mida veel elult tahta?!

Toidu poole pealt olen katsetanud mitmeid huvitavaid retsepte, mõned uued, mõned vanad, mõned juba läbiproovitud. Hommikusöökidest on mul esikohal endiselt pudrud, peamine retsept "puder banaani ja piimaga", vahel satub sekka ka juustune kaerakliipuder või odrajahupuder.

 

Endiselt on üheks mu lemmikküpsetiseks karask, milles seekord kaerajahu odrajahuga asendasin - tuli maitsev küll! Magustoitudest on meelismaiuseks vaesed rüütlid - neid on ülimalt lihtne teha ja maitsevad lihtsalt oivaliselt.

 

Uutest asjadest proovisin valmistada küpsetatud hirsiputru, marjadest kasutasin mustikaid. Ilmselt pean järgmine kord midagi koostises pisut muutma või pikemalt küpsetama, sest tulemus sai pisut vesine. Soovitan soojalt süüa külmalt - kuumalt pole üldse nii maitsev. Samuti kadus taldrikule tõstes täielikult asja fotogeeniline välimus. Võib-olla pole mustikad selles küpsetises parim variant..

 

Samas õnnestus täielikult "Magusaga kaalust alla" raamatust saiavorm, kuhu maasikate asemel panin punaseid sõstraid, mis sobisid sellesse magustoitu nagu rusikas silmaauku! Tõeliselt maitsev! Kodused samuti kiitsid.

 

Juba mõni aeg tagasi tegin otsuse katsetada ise sushi valmistamist. Olin seda nüüdseks juba argiseks muutunud võõramaist toitu vaid loetud korrad proovida saanud, tahtsin ka ise teha. Kuna Fitlapis on sushiretsept täiesti olemas, polnud sel teel mingeid takistusi. Kasutasin lõhet, kurki ja sulatatud juustu. Sojakastmest ja wasabist ma eriti lugu ei pea, seega läksid need alla täpselt sellistena, nagu nad olid, ilma ühegi lisandita.

Nagu kõigest eelnevast tuleneb, saab mul olema üpris tiheda graafikuga semester. Pean jõudma kooli ja tegema sealsed ülesanded, jõudma tööle, jõudma trenni ja lisaks toituma kava järgi. Muidugi peab leidma aega ka pere jaoks, jõudma aeg-ajalt kinno ja tore oleks ka sõpradega väljas käia. Samas tervitan ma seda kõike naeratades ja võtan avasüli vastu. Usun, et kui mul on vähem lorutamise aega, pühendun rohkem sellele, mis on tähtis, mitte sellele, millel pole mingit mõtet (näiteks arvutimängud). Täna suundun veel viimast korda sensoorikasse, keedan kodus valmis ühe värvilise kanasupi ja põrutan kangiga kükke tegema. Tuleb üks asjalik päev. Ma loodan.

Pildiotsingu workout motivation tulemus