Kuidas logardist sai Duracell

Ma olen täielik sebimise ja rahutuse etalon. Kui kuskil on vähekenegi vaja kanapead mängida, siis olen mina peaosas. Tuustin ja möllan niiet higimull otsa ees ja lõpetan ikka kössis seina ääres, keel ripakil suust väljas ja kõik asjad pooleli. Kui mul tuleb mingi segane idee, on mul vaja see kohe tagajärgedele mõtlemata käiku lasta, ükskõik, kui hullumeelne see ka poleks. Lihtsalt olen selline. 

Sissejuhatus pole õnneks selle mõttega kirjutatud, et mul juba kogu mu kenasti paikapandud eluke karile oleks sõitnud. Lihtsalt tundsin, et vajan hetke iseenda iseloomustamiseks. Mul kipub juhtuma selliseid imelikke lugusid, et kui midagi kirja panen või avalikult ja valjuhäälselt välja ütlen, läheb kõik risti-vastupidi. Võib-olla on see kuidagi seotud mu etteruttavate tegudega - ratsionaalne mõtlemine on mul pisut lombakas ja ei jõua sprinteritest hulludele tegutsemishimudele järgi ja kui ma hiljem kõigele kaine mõistusega peale vaatan, tundub mulle endalegi asi pisut üle võlli. Näiteks tuli mul täna saadet "Eesti parim pagar" vaadates hull mõte isegi selles saates osaleda. Ilmselt ema helistab mulle peale blogi lugemist ja soovitab mul mõne vaimse tervise spetsialisti poole pöörduda.

Tunnen end momendil tegutsemistuhinast pakatavat! Pole üldse tavaline, et ma õhtul keset tuba seisan ja kortsus kulmul ringi vahin ning püüan välja mõelda, millise koolitöö taha küüned ja hambad lüüa võiks. Kahjuks (!?!?!?) on praegu semestri esimene nädal ja koduseid ülesandeid kapaga kaela pole sadanud. Ka täna hakkasin blogima seetõttu, et soov teha midagi asjalikku otsis iga hinna eest väljapääsu ja nõnda ma siin istun, pilk arvutiekraanile kinnitunud. Olen vist mingi uuenduskuuri läbinud, vähemalt mõtteviisis küll. Tahaks koguaeg kuhugi joosta ja midagi teha. Energiat näib olevat lausa ülearu, aga tunnen end superhästi!

Teisipäeval oli selle semestri esimene koolipäev, mis algas lineaaralgebra loenguga. Mul oli kohale jõudes päris hea meel, et varakult kodust kappama hakkasin - õpilaste summ oli koridori ummistanud. Auditoorium täitus õpihimuliste tudengitega kiiresti ning hilinejad pöördusid lootusetul ilmel uksel ringi, kui ühtegi vaba kohta ei leidnud. Semestri alguse asi - ilmselt on paari nädala järel sellest massist järel vaid üksikud hakkajad, kellest mina kavatsen üks olla. Olen kindlaks nõuks võtnud osaleda sel semestril kõigis tundides, mitte loenguid üle lasta, nagu mul eelmisel poolaastal tavaks sai. Soovitus järgmisel aastal tudengiteed alustavatele koolijütsidele - käige loengutes, isegi kui tundub, et kõike saab rahulikult koduse kirjutuslaua taga õppida, sest kui te pole üliagarad õppijad, siis läheb teil ilmselt samamoodi nagu minul - ääriveeri läbi ja ei enamat. Ma isegi laulsin suure suuga, et ma pigem õpin kodus. Mis te arvate, kas ma õppisin ka? Lubage naerda.
Seega olin ma üks neist, kelle pilk püsis pidevalt ekraanil audika ees ja pastakas vihtus kirjutada nii, et tulejutt taga. See oli vist üks esimesi loenguid, kus ma terve aeg aktiivselt tähele panin ja kaasa mõtlesin. Kirjutasin 2 ja pool lehte oma vihikust tähtsat ja tarka juttu täis. Olin enda üle päris uhke. Kursavend kõrval pakkus välja, et veame kihla, kui kaua mul see õppimise tuhin kestab. Tema pakkumine oli 10 päeva. Selle peale ajasin nina püsti ja ütlesin ninakalt: "Watch me."

Ka täna hommikul oli koolis loeng, millest ma nagu üks tubli ja agar tudeng poppi panin, sest pidin viibima Bauhausis, kus viidi läbi eriti tähtis koolitus, millest osavõtt nõudis minult koolist puudumist. Loodan, et selline asi tavaliseks ei saa - kui töö hakkab kooli segama, tulen ära, saagu mis saab. Mu tagument ei kiitnud koolitust sugugi heaks - 4 tundi istumist, 5 minutit sellest saime pisut istmikele puhkust anda. Samas sai see istumine tasutud tööpäeva enneaegse lõpuga, mis tuju taas heaks tegi. Jälle tööle suundun reedel peale kooli ning ka laupäeval võib mind naeratavana tooteid läbi piiksutamas näha. Tulge siis kõik Lasnamäe Bauhausi ja otsige üles kassa, kus töötab üks veidra soenguga tüdruk, näost punane nagu peet, sest ilmselt on ta taas kassaaparaadiga mingi pisivea korda saatnud.

Ma ei väsi kiitmast võimalust taas MyFitnessis treenida. See lihtsalt on midagi, mida ma tõsiselt hindan. Esmaspäeval loodud treeningplaan on pidanud vastu võtma erinevaid muudatusi. Üleeile käisin BodyPumpis ning eile BodyCombatis. Muide, eilse kõndimise ja korraliku higistamise peale treeningul oli mu päevane aktiivsus 172%!! Tundsin ennast päris hästi. Combat on ikka niiiii mõnus trenn, võtab korralikult läbi. Minu jaoks ongi üks trenn selline, kus saab higimulli otsa ette ja lihased annavad hiljem aimu, mida neid läbi elama sundisin. Siiralt loodan, et pikapeale hakkavad nad mind selle piinamise eest veel tänama. Täna oli plaanis siirduda BodyBalance'sse, kuid varem töölt vabanenuna otsustasin siiski BodyPumpi kasuks. No ei näe mina mõtet sellel matil püherdamisel ja tasakaaluharjutustel. Tean, et needki on kasulikud ja ma võiksin oma vaimule pühendumist tõsisemalt võtta, kuid ma lihtsalt ei taha trenniaega sellele kulutada. Kui trenni, siis trenni, mitte venitama. Seega jooksin end 15 minutit lindil soojaks, pumpasin tunnikese kangi ja jooksin veel 10 minutit. Koju jõudes tervitas mind kana praadimise hõng - olin jätnud Siimule instruktsioonid kava järgi kanapasta valmistamiseks. Sai täitsa hästi hakkama ja mul oli mõnus kokkamisvaba õhtu.

Praeguste plaanide järgi saab homme aju mõrvatud anorgaanilise keemia harjutustunni ja loengu ning lineaaralgebra harjutustunni poolt, seejärel ei lasta tal mitte rahus puhata, vaid piinatakse edasi raamatukogus võimalike koduste töödega ja õhtul on kavas külastada FitBoxi trenni. Ma pole seal kunagi käinud ega tea absoluudselt, mida oodata. Kes on seal käinud, võite kommentaarides julgelt teada anda ja mind ette hoiatada, kui tegu on millegi surmavaga. Reede hommikuks on endiselt plaanis AquaMix, laupäeval enne tööd tahaks jõuda kõht/selg/tuhar trenni, et tööl ikka oiata saaks ning pühapäevaks on planeeritud Bosu patsutama minna. Näis, kuidas see plaan läbi läheb.

Toitumine läks täna tegelikult väheke aia taha. Bussisõidul koju kugistasin alla oma lõunasöögiks mõeldud singivõileivad, kuid tundsin pärast viimast ampsu, et midagi jäi puudu. Toidukraami ostma minnes potsatas mu poekorvi ka hematogeenibatoon. Sõin selle ära. Kortermaja lähedal on Pihlaka kondiitriäri, kus on müügil minu suurim nõrkus - Aleksandri koogid. Ja ma lihtsalt ei suutnud neid ostmata sealt mööda minna. Nõnda pistsin nahka ka 2 tükki oma lemmikkooki. Oh, kui halvasti ma end hiljem selle pärast tundsin, kui pärast poolt liitrit vett alla kulistamist taipasin, et mul oli tegelikult meeletu janu, mitte magusavajadus... Aga mis seal ikka, patutoidukord kasutatud ja sel nädalal rohkem ei tohi. Homme maksab see nänn mulle numbriga kaalul muidugi kätte, kuid ise olen süüdi. Ei saa lisakilodes sissevohmitud toitu süüdistada - ega palad ise mulle suhu ei karga, ikka ise topin need sinna. 

Üks ülimegaägetore uudis, mis mind pikisilmi 23.veebruarit ootama paneb - soetasime õe ja emaga piletid "Ooperifantoomi" teatrietendusele! Tuleb üks mõnus naistekas imelise muusika ja vaatemänguga.

Viimasel ajal on postitusi kuidagi kahtlaselt tihti ilmunud. Võib-olla on see ajutine tuhin, võib-olla tunnen nüüd, et mu elu pole enam nii talumatult igav, mis ei vääri teistega jagamist. Ma teen rohkem ja jõuan rohkem - loodetavasti see jääbki nii.

PS: kui keegi on huvitatud üliheast muusikast, siis toksige Youtube'i nimi Ben Howard ja pange temalt mängima ükskõik milline lugu - te ei pea pettuma! Aitäh, õts, et mulle seda soovitasid - Beni lainel sai see blogipostitus kirja pandud :)

PPS: olen viimasel ajal tundnud rõõmu, et minu sõbrad-tuttavad mulle seoses FitLapiga kirjutanud on ja nõu küsivad. Julgustan kõiki, kel on küsimusi seoses kava järgimisega, küsima! Mulle väga meeldib sellest rääkida ;)