Naljakas mõelda, et mõni aasta tagasi tundus elustiili muutmine ja trenni tegemine keeruline puhtalt selle pärast, et reisisin Soome ja Eesti vahet pidevalt ning lihtne oli öelda, et pole aega. Nüüd aga, väikese lapse kõrvalt, võin öelda, et reaalselt polekski aega kui ei oleks tahtejõudu. Algul mõtlesin, et kui laps juba jalad alla saab, et küll läeb lihtsamaks, ta ei röögi niisama jne. Kus sa sellega...nüüd kui jalad all siis on ju kõike vaja näha, igale poole minna. Ma ei julgegi ausalt öeldes proovida sellist varianti, et pistaks ta jalutuskärusse ja läheks jooksma. Viimati kui seda tegime, maikuus, ta veel ei kõndinud, kuid ilmselgelt hakkas tal igav ses kärus ja üritas endast valju häälega märku anda. Nüüd aga, ma ei kujutagi ette, ometigi ostsin ju selle käru osaliselt ka just selleks, et saaksin igal ajal ka trenni teha. Võimalik, et mõnel päeval võtan siiski julguse kokku ja proovin ning ei hooli sellest, et isegi kui ta röökima pistab, et kas mulle lastekaitse kutsutakse või mitte. Käru muidugi on ideaalne jooksmiseks, Bumbleride Indie siis:). Aga no õnneks peaks ta piisavalt palju kilosid kannatama, et ka näit järgmine kevad kui ehk Tibul juba mõistust peas rohkem on(praegu 1a 3kk) seda proovida.

Minu jutu point ongi selles, et alati on lihtne leida vabandusi, miks ei viitsi, ei taha, ei oska, ei ole aega, jne. Kuid kui leida endas üles see tahtejõud ning paika panna eesmärgid, mida peab saavutama siis hakkab asi juba edenema. Eile näiteks võtsin kapist jälle šokolaadi, kuigi teadsin, et pole patupäev ja õnne see seega ei too. Pärast siis mõtlesin, et kurjam kyll, pean ikka emal laskma selle ära peita. Täna hommikul aga sain aru, et ega see peitmine ka ei aita, kui ikka tahan ja ei saa siis lõpuks saan kuskilt ju ikka. Niisiis tänasest lubasin endale, et söön siiski neid asju, mida kava ette näeb ning ei mõtle šokolaadist kui millestki, mida ma tahan ja mida vajan. Lihtsalt, las ta siis olla seal kapis, kuid mind see enam ei häiri, ma tean, et kui ma oma elustiili ei muuda nüüd siis ei suuda ma seda kunagi. Alati on lihtne tuua mõni ettekääne, kuid sellega on kõik. Õnneks trenni saan ikka teha, sest ema on meeleldi nõus Tibu vaatama peale pikka tööpäeva:). 

Kes otsib, see leiab:).