Tere!

Nagu meil  kombeks, kuulub pühade juurde hea toit ja pisut napsugi. Mingi aeg tagasi oma lõppeesmärki püstitades oli loota, et Jaanipäevaks on see saavutatud ja saab ennast  pisut lõdvakski lasta. Aga võta näpust. Nii lihtsalt need asjad ei lähe. Ikka tulevad väikesed tagasilöögid ja kaaluseisakud. Nagu lapsed ütllevad, et ema, sa koguaeg räägid, et kaal üldse ei lange, aga ise jääd koguaeg väiksemaks. S.t. et tahaks ju kõike ruttu saada. Aga mis aastatega kogutud, ega see siis päevadega kao. Aga õnneks kannatust mul on. Nii et plaan jaaniks kaalu säilitama hakata läks luhta. Ja kui mõelda, mis juba seljataga on, siis pole siin midagi kurta. Mida aeg edasi, seda rohkem mõtted selginesid, et tuleb ikkagi ilus pühadeaeg. Meil ju toredad Nõo grilltooted ja oma aiast igasugust rohelist kraami võtta. Nn. hiliseks õhtusöögiks sai varutud viinamarju ja juustu ja kõhutäis missugune. Ka külalistele sobis mu toit. Järgmiseks hommikuks tegin banaanipannkooke, mida pakkusin ka teistele. Kõik sõid ja kiitsid. Sai nii mõnigi müüt purustatud, et ah jah, sa ju nüüd ei söö ju midagi. Räägin kõigile, kes mind kohates küsivad, et mis sinuga on juhtunud, kas ikka kõik on korras, et juhtunud on ainult häid asju ja nii vaheldusrikkalt ja hästi kui  praegu, pole ma kunagi söönud.

Aga nüüd alkoholist ja kohvist. Paar pokaali punast veini on ikka olnud mu nõrkuseks. Viimasel ajal isegi veega lahjendades. Aga alkohol mõjub kehakaalule ikka kuidagi halvasti. Isegi see paar pokaali lahjendatult õhtu jooksul. Paariks järgmiseks päevaks on asi kohe paigast ära ja olen võtnud vastu otsuse, et niikaua ku eesmärk pole saavutanud, alkoholi ma ei puutu. Ja mis huvitav, pole isegi vajadust selle järele. Kes soovib, see joob oma veinikest, minus ei tekita see enam mingit isu. Nii et täiesti alkoholivaba jaaniõhtu, pokaalis puhas kraanivesi. Aga nagu ikka, mingi nõrkus on ju ikka igal inimesel. Minu üheks nõrkuseks on ja vist jääbki tass head kohvi. Sellest pole suutnud senini loobuda. Kuna suhkruga ammu lõpparve tehtud, siis kohvi ikka pisikese koorega. See ju nii nämma. Ehk siis see kaal langebki pisut aeglasemalt, aga kuhu mul ikka kiiret.

Väljas aknataga sabistab vihma ja lapselaps, kel lasteaiapuhkus ja vanemad tööl, askeldab oma joonistustega. Nii et mis muud, kui tuleb väike kohv  ja värske Eesti Naine, mis täna hommikul postist tuli, seltsiks võtta.

Päikese ootuses!