Tere!

Täna tahaks kirjutada sellest, kuidas väikese unistuse täitumine võib tekitada suure rahulolu- ja õnnetunde südamesse.

Suvi on tööinimestel puhkuseaeg, seega juba varakult palusin noortel reserveerida vähemalt ühe päeva puhkusest vanematega koos rändamisele. Eile oli siis see päev, mis oli meie - s.t. isa ja ema päralt. Sai isegi kaks asja kokku panna, viia meid minu lapsepõlveradadele ja möödaminnes ka lapselaps nädalaks ajaks laagrisse toimetada.

Toduvärk sai ette planeeritud, aegsasti karpidesse pakitud ja hommikul tütre autoga teele. Kõigepealt siis noormees laagripaika ja edasi suund Peipsi poole. Sünnikoju küll enam asja pole, seal toimetavad juba üle neljakümne aasta teised inimesed, küll aga surnuaeda, kus mu vanemad puhkavad. Plats korrastatud ja edasi kala hankima. Ei saa ju ilma kalata järve äärest ära tulla. Vanasti, kui laps olin, siis sai kala otse paadist kalurite käest, nüüd on aga ametlik müügipunkt pisut rannast eemal. Müüja käest kuulsin, et kala napib ja värsket kala ei saanud üldse, oli aga suitsulatikat, mida saan ju oma toitumiskavas kasutada. Hea seegi, vähemalt päris ilma ei jäänud. Nii see pasta suitsukalaga täna lõunaks valmibki. Tõsi küll, väikeste mööndustega, pasta sai asendatud värskete kartulitega.

Edasi järveäärde, mööda kodumajast. Hea tunne oli näha, et kõik on korda tehtud ja hoolitsetud ja edasi ujuma. Tõsi küll, vette läks ainult viie ja poole aastane neiu - kõige väiksem lapselaps, kellel oli lõbu oi kui palju.

Sai meenutada oma lapsepõlve, kus suviti elasimegi vees, kuna kodust järveni oli maad mõnikümmend meetrit ja ei siis külma kartnud. Nüüdseks on saanud vanast kolhoosikontorist uhke piirivalvekordon.  Üle järve paistab Venemaa rand ning keset järve piiritulp.

 

Ilus tuletorngi on alles. Ainult et pärast remonti on uks välja vahetatud. Vana ukse alumises servas oli ümmargune auk, kust lapsena sai käidud sisse huikamas. See tundus siis nii lahe, torni sisemuses kajas hõige pikalt vastu. Uuel uksel seda auku aga enam pole.

Tuletorni kõrval on üks vaevalt aimatav künkake, kust sai talviti käidud kelguga alla laskmas. Ooh, oli see ju lapse silmade läbi suur mägi. Jalutasin niikaua, kuni teised vees sulistasid, üksi ringi ja igasugu lapsepõlvepildid jooksid silmade eest läbi. Nostalgia. Tundub, et seekord läheb jutt pikemaks, nii et homme ehk jätkan.

 

Peatse kohtumiseni!