Tere!

Nüüdseks siis aasta ja kaheksa kuud oldud siin FitLapi keskkonnas aga ikka üllatun veel. Valides eile õhtuks endale toitu, lähtusin sellest, et külmikus oli keedetud tatart. Vaatsin siis, mida ma sellest tatrast teha saan. Silma jäi kana-tatrasalat, mida ma pole kordagi veel teinud. Broilerifilee oli ka külmikus olemas, nii see salat valmiski. Poleks arvanudki, et see nii maitsev tuleb, jälle üks lemmik juures.

Niipalju siis toidust aga täna plaanisin kirjutada hoopis sellest, kuidas mul kehakaaluga lood on. Oma plaanitud kaalu sain kätte praktiliselt aastaga ja edasi enam ei kulgenud asjad päris nii, nagu oleks soovinud. Ühel hetkel kaal enam ei langenud, siis sai proovitud igasuguseid variante - säilitamise, kalorsuse langetamise, uuesti kaalu langetamise jne. nippe,  aga kaal ajab oma asja. Viimasel ajal on hoopis kiusakalt tõusnud ja võrreldes kõige madalamaga olen olnud isegi viis kilo raskem. See aga mulle sugugi ei meeldi. Hakkasin oma mõtetes ennast isegi läbikukkujaks pidama, õnneks küll mitte allaandjaks. Praeguseks on vahe võrreldes kõige madalama kaaluga, mis oli eelmisel aastal, s.o  22. septembril 2017.a., pluss 2,5 kilo ja nüüd ta siin muudkui jo-jotab. See 2,5 kilo pole küll kes teab, mis suur number, aga kuidagi kripeldab, et pole enam nagu enda kaalu üle peremees, nagu see siin vahepeal oli. Tegelikult on minust rumal, et ma endaga rahul pole. Tuleks ju tunda rõõmu selle üle, mis saavutatud on, sest vaatamata väikesele tagasiminekule on ju ikka pisut üle 30 kilo võitu veel alles. Õnneks pole ka kordagi olnud peas mõtet oma vanade toitumisharjumuste juurde tagasi pöörduda ja kava jälgimisest loobuda.

Kuigi peas on olnud igasuguseid mõtteid ühest äärmusest teise, jõudsin järsku äratundmisele, et olgu selle kaaluga kuidas on, aga põhieesmärk on ju täidetud ja peaksin selle üle õnnelik olema.  Tore on kaalust alla võtta, parem välja näha, uusi ilusamaid riideid kanda ja südames veidike uhkustki tunda, kui keegi märkab su muutumist. Tegelikult olin juba unustanud, mis siis tegelikult oli põhieesmärk minu toitumisharjumuste muutmisel ja kaalulangetamisel - ikka parem tervis. Ma eriti ei põdenud oma välimuse pärast, polnud oma teel ka kohanud, kedagi, kes oleks mind sellepärast halvustanud. Lapsepõlves olin ma pigem kõhn laps ja sama  ka nooruses, kehakaal hakkas vaikselt tõusma just peale laste sündi ilmnenud tervisehädade tõttu. Mõned aastad sai kasutatud hormoonravi, mis viis organism  tasakaalust välja ja nii need ülekilod siis vaikselt kolmekümne aastaga kogutud sai. Peaksin ju siiralt rõõmus olema, et sellest, mis nii pika ajaga turjale korjatud, sain pisut üle aastaga lahti ja mis peamine, seda kõike ikka oma tervise nimel. Ja minu meelest  just tervis on kõige tähtsam, kui sellega kõik korras, siis muude asjadega saab ikka hakkama. Nii et osakem elust lihtsalt rõõmu tunda.

Kordaminekuid ja ennekõike  head tervist kõigile!