Tere!

Kuna eile oli vanavanemate päev, siis nagu eile lubatud sai, jätkan oma juttu samal teemal. Mina olen kohtunud oma ühe vanaema ja vanaisaga, minu lastel aga oli õnn kohtuda isapoolse vanaisa ja koguni kahe vanaemaga. Vanaisaga kohtumised olid küllaltki põgusad, sest temal oli juba ammu teine perekond, aga sealgi oli alati soe vastuvõtt. Küll aga olid mõlemad vanaemad need, kes palju oma aega lastelastele pühendasid. Isapoolse vanaema juures käidi külas nädalavahetustel, sest tema oli veel tööinimene. Selle eest aga oldi tihtipeale vanaema juures lausa terve nädalavahetus. Jutt käib samast kohast, kus praeguseks oleme meie oma kodu sisse seadnud. Siin oli ju oma õu ja aed, kus oli tore väljas möllata ja ümberkaudsete naabrite lastega mängida. Aga nädala sees oli jällegi teine vanaema, ehk siis minu ema, alati varnast võtta, kuna elasime enam-vähem ühes kandis. Tema tuli alati laste juurde, kui oli keegi haige, oli vaja kedagi kooli või trenni saata või õpetada mingit näputööd tegema. Ja aega ja soojust jätkus tal alati ja mitte ainult minu laste vaid ikka kõigi lastelaste jaoks.

Nüüdseks siis on jõudnud aeg kätte, et  oleme ise vanavanemad, ehk siis mummu ja taat, nagu lapselapsed meid kutsuvad. (Mummu ilmselt sellepärast, et eks ma siin vanasti oma suure kehakaalu tõttu veeresin ringi nagu üks mummu ja taat vast oma habeme pärast, mis tal aaastaid on olnud.) Oleme sellega nii harjunud, et nime järgi ei oskagi teineteist enam kutsuda. Teisi vanavanemaid kutsutakse lihtsalt vanaemaks ja vanaisaks, nii et kohe selge vahe sees, kellest jutt käib.

Meie lapselastel on eriti vedanud - neil kõigil on olemas täis komplekt vanavanemaid, s.t. nii ema- kui isapoolsed vanaemad-vanaisad. See on suur rikkus. Kuna paar päeva tagasi tabas mind kurguvalu, hiljem tulid suur nohu ja köha ning enesetunnegi kehv, siis andsin lastele teada, et nad ise otsustaksid, kas julgevad lastega siit üldse läbi tulla pisikuid otsima. Tegin muidugi igaks juhuks jõudumööda käepärastest vahenditest  süüa, sest poodi minejat minust eile küll polnud. Ja ega see külmkapp mind päris hätta jätnud ka. Seal oli Pomito tomatipastat, veisehakkliha, broilerifileed, suitsutatud kanafileed, hapukoort, poolik purk musti oliive ja veel ühte-teist, nii et klappis kõik ilusti, et FitLapi retsepti järgi üks suurem potitäis seljanka suppi valmis keeta.

Hommikupoolikul astusid meilt tuttavad läbi, kes tõid külakostiks kotitäie põldoa kaunu, ka need sai potti pandud, nii et oli ka oa-singisalati materjal olemas. Lapsed millegipärast ei taha salatit, vaid söövad hea meelega ainult soolaube. Ja minu kõhklused selle kohta, kas lapsed tulevad, muidugi ei pidanud paika, õhtuks oli tuba rahvast täis. Mina oma nohuse ninaga hoidsin muidugi lastest eemale ja kõik kallid palusin anda taadile, et küllap ma need kunagi kätte saan. Toimetasid oma asju seal siis oma suure sõbra, taadiga. Neil on alati tore koos olla ja tegevust õues jätkub. Korraldatakse seal kontserte ja rattasõitu ning talvel kelgutiire. Muidu taat ikka kurdab jalavalu aga lastega jookseb nagu poisike ümber aiamaja.  Nagu nad ise ütlevad, et taat, lähme õue plaani pidama ja nii nad koos õue kaovad.

Selline tore pühapäev siis oli ja tänaseks tervis kohe hulga parem, sest lastega koos veedetud aeg on nii rõõmurohke ja kosutav.

 

Rõõmsaid päevi kõigile!