Tere!

 

Paneme siis sellele vanale loole punkti. Eile käisin  Kliinikumis oma silma näitamas, et silmaarst saaks oma kätetöö üle vaadata ja lõikuse tulemust hinnata. Mõlemad olime   rahul. Tunnustasime  vastastikku teineteist, mina tohtrit nähtud vaeva ja tema ettepaneku eest minu arvatest lootusetu teemaga tegeleda, ning tema mind selle eest, et olen järelraviga (protseduurid viis korda päevas) hoolikas olnud, et silm on väga jõudsalt paranenud. Tohtri sõnul on see ka talle ka suur rõõm, kui patsient on rõõmus ja rahulolev. No muidugi ma olen rõõmus, vaatad peeglisse ja mõlemad silmad vaatavadki  just selles suunas, kuhu mina üritan vaadata. Seda pole juhtunud juba viimased kakskümmend aastat. Tihtipeale juhtus nii, et keegi lapselastest küsis, et oota mummu, ma ei saa aru, kuhu sa vaatad? Panen siia ka kaks pilti endast, enne ja pärast.

Tõsi küll need on kõige väiksema lapselapse joonistatud pildid oma mummust, nii nagu lapsesilmad seda nägid. Esimesel pildil murelik vanaema ehk nagu pildi allkiri ütleb - higistav mummu, teisel pildil paranev, ehk siis rõõmus vanaema. Viimane pilt joonistati päeval, kui väike kunstnik oli just hambaarstil käinud ja peale hamba väljatõmbamist võtsin ta enda seltsi, et emme saaks tööle minna. Esimene asi, mis laps küsis, oli see, et kas sina ka nutsid, kui sulle haiget tehti, et temal olevat küll pisarad  silma tulnud. Nii me seal siis kahekesi teineteist lohutasime, kallistasime  ja maailma asju arutasime.

Võib ju küsida, et mis sellel silmalool FitLapiga pistmist on? Otselselt just nagu polegi aga kaudselt ikka on küll. Kui senini olin arvanud, et ah pole tähtis, nagunii olen vana, paks jne., siis just siia keskkonda sattudes, sai alguse muutuste tee. Vanus on kõigest üks number ja päris tore on ja uhke tunne on, et sellised muutused said ette võetud. Ja ega  FitLapist ei saa enam üle ega ümber, niivõrd harjunud, teisiti enam ei oskagi ja avastamist siin jätkub. Ei saanud minagi jätta kasutamata seda viimast superpakkumist ja lisasin järjekordselt aasta kasutusaega, nii et aega meil on. Viimane toiduavastus oli minu jaoks hummus, seda korda küll Selverist ostetud.

Nagu reklaam kunagi ütles - seda kassid ostaksid (ma ka kassiaastal sündinud) ja mulle ta väga maitses.  Aasta algus on mul toitumise mõttes pisut keeruline olnud. Teatud põhjustel on toitumisrežiim  sassis olnud, olude sunnil mõned päevad ainult veetoidul oldud, haiglatoitu söödud jne. Hiljem ükspäev  tabas mind õhtul suur söömasööst, no ei saanud kuidagi täiskõhutunnet, oleks või elevandi ära söönud. Pidasin siis targemaks teha nn. patutoidukorra ja mitte ennast piinata. Midagi keelatut ei söönud, ainult kavajärgseid toite aga kogustest me ei räägi. Kaaluga on õnneks enam-vähem, kuigi ideaalis võiks parem olla. Aga olgem rahul sellega, mis on ja kui väga tahta, saab ka paremini ja silme ees on siht, mille poole püüelda.

Ja veel üks hea uudis, nagu märgid näitavad,   ei ole kevad enam kaugel. Eile pidime keldrist üles tooma alati õitseva Begoonia, mis näitas elumärke,  nii et mis muud,  kui sooja tuppa ja kastma.

 

Tervisi kõigile!