Tere!

 

Täna vihmapüha ja paras aeg taas üle pika aja istuda arvuti taha ja midagi kirja panna, eelmisest kirjutamisest on pea kuu aega möödas. Tundub, et suvigi hakkab vaikselt otsi kokku tõmbama. Paar päeva tagasi vaatsin aias ringi ja pilt mis sealt vastu vaatas oli juba üsna sügisene. Kevadel sai maha pandud viis jupikest kartulit, et oleks nn. supikartul sügisel omast käest võtta, et ei peaks kohe turule minema ostma, niikaua kui talvekartul keldrisse varutud saab. Kartulivarred olid täiesti kuivanud ja otsustasime siis need jupikesed, mis veel alles olid ära võtta. Saime kaks ämbrit kartuleid, mida poleks sellise kuivaga osanud lootagi. Kurgid on purgis, marjad külmkambris, õunad sünnivad juba süüa ja mõnus on vahetevahel valmistada lemmikuid - nii  õuna-, suvikõrvitsa-, kui banaanipannkooke.

Need on õunpannkoogid, mis mulle pannikatest kõige enam maitsevad.

Suvelilled on enamasti ära õitsenud aga aias on veel üksikuid üllatajaid. Nimelt, ei saa mitte jätta Teiega jagamata rõõmu ühest ilusast lillekesest, mille Jorjeni taolist paari  mugulat naabrinaine minuga jagas. Lill, mida ma polnud kunagi näinud, pidi olema Kanna. Asusin siis internetist uurima ja sealt selgus, et tema kasvatamine väga lihtne pole. Väljas ta talvekülma üle ei ela aga potis kasvatamine talle ka ei meeldivat, et ei taha eriti õitseda. Kui istutad peenrasse, siis peab sügisel välja kaevama ja talveks panema keldrisse turba sisse. Otsustasin mugulad istutada ikkagi suurde savipotti ja kasvama ta ilusti hakkas. Alguses oli keeruline saada kätte õiget kastmisreziimi, lehed hakkasid pisut kollaseks minema. Siis hakkasin vähem kastma ja iga pisut kehvema ilmaga viisin ta tuulte eest vajru alla, ning pärast jälle õue tagasi. Paar nädalat tagasi aga avastasin, et vaev sai tasutud ja esimene õienupp lehtede vahelt paistab juba.

Siin pildil  ta ilu pastab ja lehtede vahelt on juba uusigi õienuppe näha.

Nii et päris läbi see suvi veel pole aga tuleb ikka vaikselt hakata tegema ettevalmistusi talveks, niikaua kui ilmad seda veel lubavad. Näiteks plaanisime küll juba kevadel korstnapühkija kutsuda aga tegudeni sai alles eelmisel nädalal jõutud. Nädala alguses helistasin ja reedel oli ta kokkulepitud ajal kohal. Sel päeval oli üle pika aja ka “mummu lasteaed” avatud. Lapselapsed (kuue ja seitsmeaastane tüdruk) kõndisid korstnapühkijal järel ja kui ma neid ära kutsusin, siis ta teatas noorem, et ei saa ära tulla, ta tahab korstnapühkijalt midagi küsida. Korstna otsas toimetamist vaatasid nad alt kaugemalt, kust oli kenasti näha, kuidas asi käib. Lõpuks, kui onu keldrist korstnajalga puhastamast välja tuli, siis pidasin ta kinni ja laps sai lõpuks oma küsimuse  ära küsida. Küsimus oli järgmine: onu, kas sa kõrgust ei karda? Korstnapühkijaonu vastas, et esimesed kümme korda kartsin katusele ronida aga, siis harjusin ära ja nüüd enam ei karda. Lapsed olid nii rõõmsad, et said korstnapühkijaonuga juttu ajada.

Plaanisin täna ka pisut kaalust ja toitumisest kirjutada aga see jutt jääb järgmiseks korraks, sest kõht läks tühjaks, käes ju lõunasöögiaeg ning tühi kott ei seisa püsti.

Täna nautigem vihma!