Tere!

Eile oli pilvine ning vihmane pühapäev. Ärkasin kell 6 ja mõtlesin, et teen hommikuks plaanitud banaanipannkookide taigna valmis. Hakkasin segama ja kui jõudsin selle kohani, et vaja muna lisada, siis selgus, et muna polegi. Eeelmisel päeval, kui poes käisin, vaatasin küll munakarpidele otsa, aga siis mõtlesin, et nagunii kodus on, aga polnud ühtigi. Niisiis jäi taignategu pooleli ja kui taat oma hommikuselt rattaringilt tagasi tuli, kurtsin oma muret. Kiire poiss, nagu ta meil on, kimas juba enne kaheksat rattaga Rimisse. Nii saigi olukord päästetud ja munad kiirelt toodud. Ruttu tuli pliidi alla ja koogitegu võis alata, ikka kahe panniga. Mina küpsetasin oma koogid ja taat omad, mõlemad rahul.

Kõht täis, hakkasin ajaviiteks tegema munakarpidest ja küünlarasvajääkidest süüteroose. Ilm selline, et välja ei kipu, mis sa ikka teed. Vanasti oli kombeks peredel pühapäevahommikuti kirikus käia, aga nüüd on inimesed laisaks jäänud, ja ei viitsi kuhugi minna. Vähemasti mina küll mitte, sest nii hea on oma urus püsida ja rahulikku päeva nautida. Tegin tassi kohvi ja keerasin oma roosikesi ja kastsin vaha sisse. Sai päris paras ports, saab tükiks ajaks jälle tulealustuseks võtta.

Lõunasöögiks oli mul veel eilset peedisuppi, nii et ei pidandki midagi vaaritama ja õhtul ajasin ka lihtsalt läbi. Sõin oma lemmikut, kanasülti. Seekord viitsisin isegi õuntest ja porgandist salati valmis teha. Mõnikord lähen lihtsama vastupanu teed ja asendan porgandi hoopis punapeediga ja söön peetri ja õuna lihtsalt süldi kõrvale.

Õhtupoolikul helises telefon, helistajaks oli naabrinaine. Tema seenel käinud aga üksi igav puhastada. Ehk teeksime seda koos, seltsis segasem. Miks ka mitte, kutsusin nabrinna oma seentega meile, puhastasime ja kohvitasime siin koos ning tänutäheks sain endale pannitäie kukeseeni. Igati kasulik kaup ju. Mulle seeni süüa meeldib aga seenel käia ei meeldi, Ka puhastama olen meeleldi nõus ja mis nii viga, kui lausa koju kätte tulevad. Seenelkäiguga mul selline probleem, et olen metsas väga halb orienteeruja, eriti veel võõras metsas. Kuna kardan eksida, tegelen rohkem sellega, et mitte ära kaduda ning seened jäävadki leidmata ja korjamata. Aga õnneks on mul sõpru, kellele väga meeldib metsas ja korjavad niipalju seeni, et kõik endale ära ei kulu ja tuuakse mullegi. See ju vabavara, miks siis mitte maiustada. Täna tegin suure potitäie kanasuppi, nii et taadile ka ikka jätkuks. Nii hea oli sinna lisada eile praetud kukeseeni.

 

Ilusat seeeneaega!