Tere!

 

Nagu eile  lubasin, prooviks siis täna kirjutada suvisest  toitumisest, kaalust ja pisut veel ka suvemuljetest. Lugedes  siinseid viimaseid postitusi, jääb silma, et paljudel  on suvel kavas püsimisega erinevatel põhjustel pisut keeruline olnud. Pole minagi mingi erand, kuigi põhitoidud olen ikka kava järgi valmistanud. Suve jooksul on olnud meie peres mitmeid tähtpäevi, kaasa arvatud mu enda ja taadi sünnipäevad. Suures osas on laual küll olnud kavakohased toidud, aga  üht-teist kavavälist on ka sekka juhtunud. Koogid-kommid õnneks jätavad mind üliselt külmaks, küll aga ei suutnud ma vastu panna üheteistaastase lapselapse küpsetatud tatrajahu-marja koogile ja plombiirjäätisele, mis oli suure-suure karbiga koogi kõrval ja mis ikka väga hästi omavahel kokku sobisid. Kook ei olnud küll eriti magus aga jäätist kulus koogi kõrvale ikka ohtralt. Isegi lapselapsed vibutasid sõrme, et mummu, mida sa teed, sa ei tohi ju magusat süüa. Ja minuga ikka nii, et kui annad korra sõrme, siis läheb terve käsi takka otsa. Nii sai pidulauas lubatud näiteks juustu rohkem, kui oleks tohtinud ja ega siis seda grillitud kanagi kaaluma ei hakanud. Ühel üritusel juhtus ka see, et laual oli alkoholivaba õlu, mida sai ka lastud hea maitsta. Ilmad ju lausa ajasid janutama. Ja muidugi see värske kraam, mis suvel aias sööma kutsub. Ikka sai käidud marjapõõsa juures maiustamas ilma igasuguse kaalumise ja mõõduta. Nii mõnus on värsket kraami suhu pista. Ja huvitav on see, et kui toitun täpselt kava järgi, siis mingeid isusid justkui ei tekigi aga nagu lased ennast korraks lõdvaks, siis tahaks ikka veel ja veel süüa, kuigi pärast pole üldse hea olla ja tekib ebameeldiv täiskõhutunne.  Ka enda kaalumine ununes viimasel ajal sootuks. Kui ma siis lõpuks umbes nädal tagasi kaalule astusin, oli tõehetk käes. Minu kahe aasta jooksul saavutatud miinus kolmekümne neljast  kilost oli järgi jäänud kolmkümmend miinuskilo. Tõsi küll, viimase aasta jooksul toimus pidevalt umbes kahe kilone kõikumine aga selle suvega olin  endale veel kaks kilo juurde söönud. Õnneks mahtus kaal veel selle piiri sisse, mis ma oma peas olen mõelnud, millest üle ei tohi mingil juhul minna.  Ega ma sellepärast tuju eriti langeda ei lase, sest tean, et FitLapi abiga saab asjad jällegi korda ja kava näol on olemas kindel abimees, peab ennast vaid uuesti käsile võtma. Tegelikult ma olengi seda juba teinud ja  mõne päevaga väikese miinusegi  (-1.2 kg)  juba saavutanud. Nii et rügame siin aga koos vapralt edasi. Täna lõunaks sai valitud hea kerge suvine toit - värsked kartulid kodujuustuga, mida sai pisut kohandatud, kurk, tomat ja karulid õnneks praegu omast käest võtta.

Sel kuul sai teoks järjekordne väike nostalgiareis Lõuna-Eestisse marsruudil Tartu - Rasina - Mehikoorma - Räpina - Tartu. Lapsepõlve radadel käimine teeb alati südame soojaks ja annab tükiks ajaks meeldivaid emotsioone. Kuna lapselaps läks juba teist aastat järjest ettevõtluslaagrisse, mis toimus Rasina endisas koolimajas, siis sai kaks asja ühendatud - noormees laagrisse viidud ja sealt edasi Peipsi äärde.  Kuna mu sünnikodu on mõnikümmend meetrit veepiirilt, siis sai lapsepõlves suvel päevade viisi sulistatudi. Praegu küll kahjuks ma vees käia ei tohi, aga piisas sellestki, et näpuotsaga sai vesi ära katsutud ja “lutsu” visatud nagu lapsena seda alatasa tehtud sai. Küll käis aga väike lapselaps, kes tuli ka kaasa suurt venda laagrisse saatma, ujumas.

Kui kõndisime auto juurest järve äärde, siis avastasin, et hoonele, kus oli vanasti meie saun, oli ilus põdra pilt maalitud ja meie kunagise kodu vastas asuva endise koolimaja hoovis oleva hoone seinal ilutses karu pilt.

Lahe, et Eestimaa paigad muutuvad aina ilusamaks, kaasa arvatud ka mu kunagine koduküla Mehikoorma. Edasi sõitsime Räpinasse külla sugulastele, kelle juures sai veedetud mõnus õhtupoolik. Koju jõudsime alles hilisõhtul rahulolu südames kordaläinud päevast.

 

Soovin Teilegi  kauneid suvehetki ja elame veel!