Tere!

Päevad, mis pakuvad üllatusi on toredad. Mulle ei meeldi teatud asju pikalt ette planeerida ja tavaliselt kujunevad just ekspromtüritused toredateks. Nii juhtus ka eile. Kui ma hommikult seitsme paiku ärkasin, siis polnud aimugi, et päev kujuneb selliseks, nagu ta kujunes. Tegin rahulikult hommikusöögi, sõin ja siis hakkasin kodus toimetama. Sai võetud ette külmkapi koristus ja kui sellega hakkas asi ühelepoole saama, helises telefon. Helistas hea tuttav ja teatas, et tal vaba päev ja mõte Räpinasse sõita. Kuna seal elab meil ühine tuttav ja mind seob selle kohaga niipalju vanu mälestusi, siis polnud kahtluski, et miks mitte minna. Kaks kärbest ühe hoobiga - saab looduses patareisid laadida ja ühtlasi ka külas käia. Õnneks olin saanud oma toimetustega ühele poole aga kohe oli vaja ruttu läbi mõelda, mis lõunasöögiga saab. Võtsin tahvelarvuti lahti ja toitumiskava ette, et käepärastest toiduainetest midagi kiirelt kokku panna. Silma jäi galett kodujuustuga. Kõik komponendid - kodujuust, galett, hapukoor, õun, marineeritud kurk olemas. Makra krabipulgad ka külmkambris igaks elujuhtumiks võtta, sest need mu lemmikud juba vanast ajast. Sai salat kokku segatud ja karbiga kotti ning lisaks veel vabavarana ka nuikapsas ning reis võis alata.

Sõita oli hea, sest maanteed lumest puhtad ja täiesti kuivad. Mida lõunapoole jõudsime, seda rohkem oli põldudel veel sulamata lund. Nii tore oli teeäärset loodust jälgida ja vanu aegu meelde tuletada, sest nooruspõlves sai seda teed sai sõidetud praktiliselt igal nädalavahetusel.

Seekord oli plaanis lõunat süüa mõnes kohalikus toitlustusasutuses. Mina muidugi kasutasin jällegi oma tavalist võtet, et sõin enne minekut kõhu oma kaasavõetud toitu  täis ja tellisin klaasi vett ja tassi kohvi ja jututasin niisama. Kui teenindaja muretses, et kas ma midagi ei söögi, siis viskasin nalja, et ma söömatagi sile. Pakutud praad nägi ilus välja küll aga täis kõhuga ei tekkinud mingit ahvatlust. Tavaliselt söön ma lõuna ajal ikka mingit toekamat lihalist toitu aga imekombel täiesti piisas kaasavõetud salatist. Heas seltkonnas lendas aeg ja varsti oli vaja hakata tagasi sõitma, sest tagasiteel pidime talli juurest kaasa võtma ka tuttava ratsutamistrennis oleva lapse. See oli minu jaoks veel omaette elamus. Väike tüdruk  suure hobuse seljas. Kuigi ise olen kasvanud maal, on hobused minu jaoks alati olnud sellised aukartust äratavad loomad ja olen neid ikka pisut kartnud. Nüüd oli neid suur tallitäis ja sain oma käega porgandit anda ja jäin ellu. Kahju, et erutusest unustasin pilti teha. Veel sai õhtupoolikul tagasiteel metsaääres kohatud ka kitsekarjasid. Kuigi ilmateade lubas veel külmakraade, on õhus ikka kevade hõngu tunda ja see igaaastane oodatud looduse tärkamine on varsti-varsti käes. Minu jaoks oli eilne päev nii kosutav ja jõuduandev.

 

Võimalusel minge ikka loodusesse!