Tere!

 

Väljas nii ilusad päikeselised ilmad, nii et hing võiks lausa hõisata, aga mina siin kohe üldse ei saa endaga läbi. Mitte et midagi halvasti oleks, aga mul see  igakevadine lugu, et mitte ei taha talveunest ärgata. Kuidagi ei saa hoogu sisse ja iga päev peab ennast sundima, et mitte tuppa konutama jääda. Üks asi, mis mulle halvasti mõjub, on see kellakeeramine. Varem tõusmine pole minu jaoks probleem, aga see edasi-tagasi nihutamine ei kõlba kusagile. Organism ei kohane uue olukorraga ja kogu reziim on sassis, seega ka söögiajad. Vanainimesel võtab aega, enne kui ära harjub.

Tomatiseemned said küll aknalauale mulda külvatud, aga seda peale pikka  jorutamist ja viimase vindini edasi lükkamist. Aeg trehvas vist õige olema, sest üles tulid nad kiiresti mõne päevaga ja nüüd ootab ees pottidesse pikeerimine. Enamasti kõik enda võetud seemned, ainult ühe sordi - Black Cherry - ostsin poest, sest vana seemnepakk sai tühjaks. On küll väikesed tumedad kobartomatid aga seejuures ilmastikukindlad ning saagikad, nii et mõned taimed, mis sai õue mulda pistetud, andsid sügisel pikalt saaki, siis kui kasuvuhoonest olid kõik juba otsas ja taimedki välja tõmmatud. Arvasin, et ega neist enda seemnetest suurt asja pole, hea, kui mõnigi idaneb, aga vastupidi ootustele, nii tihedalt üles tulnud, et jaga taimi kasvõi tervele kvartalile. Endale ei kulu ju meie pisikesse kasvuhoonesse neid kuigi palju.

Krookused hakkavad aias juba ära õitsema ja sinililledki näitavad õisi.

Eks minagi ärkan tasapisi üles ja varsti saan hoo sisse, nii et  ei taha enam üldse tuppa tulla ja taat peab söögiaegu meelde tuletama. Rääkides toidust, siis nii hea, kui vahepeal keegi meelde tuletab, et uusi retsepte ka vaja  katsetada. Tänu Matildale tegin täna lõpuks oma lemmikut, rosoljet, mis juba tükk aega tagasi kavas aga mul kuidagi ununenud.

Praeguseks hetkeks pole veel proovinud, aga kindlasti saab hea olema, kannatan õhtuni ära, et lõpuks nautida. Täna meenus mulle veel, et ammu pole valget kala söönud ja kuna seda siis veel süüa, kui mitte kevadel. Taat istus ratta selga ja kihutas Veeriku Selverisse, kus on kala müügilett ja sinna tuuakse kala just  minu lapsepõlvekodu kandist Lämmijärve äärest. See oli hea mõte, taat tuli tagasi kahe priske värske latikaga, mõlemad nii umbes 2,5 kilosed. Sai ära puhastatud ja üks nendest  homseni soola, et siis saab hommikul vara suitsu panna. On ju meil Fit-Lapi kavaski retsept rasvasema suitsukalaga. Teise tükeldasin ära ja marjast-maksast-peadest-sabadest sai korralik uhhaa ja endale lubatud suuruses tükk pannile. Ülejääk sai kergelt soola, et homme praadida ja paar tükki külmkambrissegi reserviks. Igal juhul täna oli kuninglik lõuna, sõin oma tüki kartulite ja enda tehtud hapukurgiga ära ja mis seal pattu salata, käisin ka uhhaad noolimas, eriti just marja.

Viimasel ajal olen leidnud ka enda jaoks mõned huvitavad vegan toitude retseptid, üks nendest oli tofuga ja viimati proovisin retsepti oad kikerherneste ja avokaadoga.

Ka see maitses mulle väga. Mitte  et ma veganiks hakkaks aga vahelduse mõttes pole sel lihata toidul häda midagi. Ükspäev sai siis ka hummuse uus katsetus ära tehtud, nii et ei nõristanud kogu kikerherne vedelikku kraanist alla, nagu retseptis kirjas oli. Sai  hea, sest pool kikerherne vedelikust lisasin blenderisse ja küüslauku panin poole vähem kui eelmisel korral. Nüüd jääb veel üle ka teisi hummuse variante katsetada. Kaalust ei julge seekord rääkidagi, sest see elab kuidagi oma elu ja teeb mis tahab. Riided õnneks mahuvad veel selga ja eks siis vaatab, mis suvi toob. Tahaks loota, et ei juhtuks nii, et organism selle kahe ja poole aastaga FitLapiga harjunud ja ei kuula enam sõna, vaid talitab nagu ise tahab. Seda lõbu ma talle küll ei tahaks pakkuda ja loodame, et viimane sõna jääb ikka mulle.

 

Päikest kõigile!