Tere!

Eile algas kalendrikevad,  aga selleni, kui õues ja aias tegutsema saab hakata, läheb veel pisut aega. Paaris vanemas postituses kirjutasin oma rohelistest sõpradest, toalilledest. Siis sai lubatud  veel ühest omapärasest toalillest, kes eelmisel sügisel minu juurde tee leidis, kirjutada. Kunagi, kui üks hea tuttav meil külas käis, vaaatas ta meie elamise teist korrust, kus on kasutatud palju naturaalset puitmaterjali ja asjad enamasti oma kätega meisterdatud. Ta tegi mulle pakkumise, millest ma ei saanud keelduda - temal olevat üks väga omapärane lill aga et ruumipuudus ja tingimused sellised, et see lilleke kuidagi ei taha enam edeneda, vaid näitab ärakuivamise märke, kas  ma oleksin sellest lillest huvitatud. Tema arust võiks sobida see lill meie majja ja et äkki ma koduse inimesena viitsin teda poputada ja ehk õnnestub veel päästa. Kaup koos ja ühel päeval see lill siis meile sõidutati ja mis eriti tore, enne meile toomist oli ka veel värskesse mulda ümber istutatud. Taat aitas selle juraka trepist üles tarida, see nii raske, et naiste jõud peale ei hakanud. Ma polnud oma elus kunagi sellist lille näinud ja temast midagi kuulnud. Perenaiselt sain kaasa õpetussõnad, kuidas lillega ümber tuleb käia. Tundub, et ta on suhteliselt vähenõudlik, kasta tuleb ainult korra kuus ja talvel veelgi harvem, ainult et siis tuleb korralikult läbi kasta, nii umbes pooleteise liitri jagu vett panna. Tegelikult oli see lilleke suhteliselt haledas seisus. Tema tüvi  ise on küll dekoratiivne aga lehetutid olid peaaegu kõik ära kuivanud ja muudkui kukkusid maha. Tükk aega lill kohanes oma uue koduga ja ma käisin teist ikka aeg-ajalt kastmas,  silitamas ja temaga rääkimas. Peale aastavahetust, kui tütrega teisel korrusel käisime, siis ta märkas ja juhtis tähelepanu sellele, et midagi punnitab lillel varre seest välja. Rööm oli suur, sest varrest punnitasid välja rohelised lehetipud. Mõne aja pärast leidsin veel teise varre küljest lehepungad ja praeguseks on mu lilleke omale nii ilusad rohelised lehetutid külge kasvatanud ja rõõmustab oma dekoratiivsusega nii silma kui südant. Oi, ma pole veel kirjutanudki, mis salapärane lill see siis on. Lill on Pudelipuu ehk Noliina. Oma nime on ta saanud oma huvitava jämeda pudelikujulise tüve järgi. Siin fotol ta on täies hiilguses koos kummipuu ja suureõielise meelistähega.

Uurisin tema kohta kirjandust internetist. Kui kellelgi tekkis asja vastu huvi, siis rohkem saab sellest lillekesest siit lugeda

http://www.toataimed.eu/?m=taimed&taim=98

Loo moraal on aga see, et kunagi ei tohi asjadest nii lihtsalt loobuda, tuleb kõik võimalused ära proovida ja sinu ponnistused  päädivad enamasti eduga. Nii on ka siin meie ühises ettevõtmises oma eesmärkide saavutamisega. Ikka tuleb ette mõni komistus või kukkumine, siis  püsti ja vapralt edasi. Õige teeots on ju kätte näidatud ja kuigi hetkel on nii minul ning tundub, et ka mõnegil teisel siinsel kaasteelisel kaalus väike tagasilangus, siis  püüdleme edasi ja panustame kõik edu saavutamisele. Küllap kõik ka sujub.

 

Kordaminekuid kõigile!