Tere!

Nädal eelmisest postitusest möödas nagu niuhti. Kaks viimast nädalat on läinud vanaema kohustusi täites. Üks nädal oli lapselaps meil vanemate tööreisi tõtttu ja eelmisel nädalal oli järg järgmise lapselapse hoidmise käes, kes ei saanud lasteaeda minna suure köha pärast. Mõlemad kuueaastased, nii et nende hoidmine on lausa lust ja saab koos kõik toimetused ära teha. Ilmad on õues ka sellised jahedapoolsed, nii et kevadtöödega kuhugile kiiret pole. Kibeleks küll juba midagi maha panema, sest tahaks juba oma aiast rohelist võtta. Paraku loodus ei lase kiirustada, ainuke, mis kasvuhoonesse sai külvatud, on salat ja sügisel isekülvi teel mulda pudenenud till on ka juba üles tulnud.

Suurem töö, mis ette sai võetud, oli toalillede ümberistutamine. Selleks kulus terve päev, alustasin hommikul vara ja õhtul kell 8 lõpetasin. Ainuüksi Santpooliaid oli 20 potti ja kõik erinevat värvi.  Mõnel oli ka pojake all, ega ma siis neidki ära visata ei raatsinud, ikka potti mulda, sest mine sa tea, äkki mõni ei lähe kasvama, siis uus kohe olemas.

No ja kui lilled juba akna äärelt ära tõstetud, siis sai üksiti ka aknad ära pestud. Kohe hea meel oli, et selline suur töö  tehtud. Õnneks olid eelmisel  päeval kavajärgsed söögid valmis tehtud, nii et sellega muret polnud.

Eile juhtus minuga aga selline lugu, mida poleks küll osanud kahtlustadagi, et nii võib minguga juhtuda. Läksin õhtul külmkapi juurde inventuuri tegema, et mida homme poest oleks vaja juurde tuua. Pilk jäi peale mõni aeg tagasi  ostetud maapähklivõi purgile. Senini olin seda kasutanud kavakohaselt, kuigi vahel oleks tahtnud pista lusikaga niisama suhu. Vaatasin purki sisse, pea pool  oli alles ja siis tuli tahtmine, et võtaks õige ühe lusikatäie. See oli suur viga, sest see eriline maitsenüanss ajas täitsa hulluks, kadus igasugune kontroll enda üle. Ühest lusikas sai mitu, vahepeal kutsusin ennast korrale, panin ikka purgi kappi tagasi ja nii ma külmiku vahet käisin, muudkui noolisin, niikaua kui see purk tühi oli. Uskumatu, et see juhtus minuga, kes siin mitu korda on kirjutanud, et maitsemeel muutunud ja magusa järgi pole mingit isu. No näed, on ikka küll ja olen veendunud, et kui tahan, et midagi  sellist enam ei juhtuks, siis lihtsalt ma ei tohi oma koju sellist kiusatust tuua. Tean, et on olemas veel üks maius, mida ma osta ei tohi ja mida ma olen juba lapsepõlvest armastanud süüa , see on halvaa. Nii et ei ole ma siin midagi pattudest prii, on ka minul oma nõrkused. Kaalule ma igaks juhuks enne nädalalõppu ei lähe ja tahaks loota et lähemal ajal sellist lollust ka enam ei tee.

Täna õhtul, kui lapseaps oli ära läinud, istusin tund aega üksi õues päikese käes ja nautisin vaikust ja rahu. Siis lendas murule linnuke, nokkis niisama ja siis leidis oksarao ja võttis selle noka vahele ja lendas minema, oks suurem kui lind ise. Nii et pesaehitus käsil - kevad….

 

Päikest!