Tere!

 

On talv ja ei ole ka. Mingi sümboolne lumi maas, aga ilm sulapoolne, niiske ja pilvine. Aga olenemata ilmast tulevad Jõulud nagunii. Uskumatu, kuidas aeg lendab,  kohe-kohe on nad käes.

Mina, kes ma näen umbes kaks korda aastas und, nägin mõni aeg tagasi öösel unes košmaare, et mis saab, kõik kingitused ostmata, isegi head mõtted puuduvad ja pühad juba käes. Tegelikult oligi nii, seega sain väikese meeldetuletuse, et tuleb hakata tegutsema. Päeval suheldes oma lastega, hakkas tulema igasuguseid ideesid, millega lapselapsi võiks rõõmustada. Õnneks oskavad nad tunda rõõmu pisikestest asjadest, aga see Jõuluõhtu elevus on nii vahva. Istume ühise laua taga ja ootus on nii suur, et käiakse uurimas, kas Jõuluvana  juba tuleb.. Ja ennäe imet, ikka juhtub nii, et Jõuluvana salaja ära käinud,  kingikoti kuuse alla poetanud.

Praegusel pühadeeelsel ajal on kõigil tegemist ja asutuste peod juba käivad. Nii et varakult lapsehoidmisteenus meie juures reserveeritud. Seekord lausa ööbimisega. Tuldi koos oma varustusega. Mõlematel oma öösärgid ja päkapikusussid ilusti kaasas. Kooskõlastatult lapsevanematega sai järgmisel päeval tehtud ka lasteaiast puhkepäev, nii et  meil oli igavesti tore siin koos toimetada.

Eile siis võtsin ennast kokku ja läksin Lõunakeskusesse oma viimastele kingimuredele lahendust otsima, vaja bussiga minna, sest tee on päris pikk. Vaatasin ilusti bussiaja välja, kodu juurest pisut kaugemast peatuses läheb õnneks otsebuss. Jõudsin peaaegu peatusse, kui nägin, et buss juba tuleb. Selles linnaäärses peatuses kedagi maha ei tulnud ja nii see buss mulle saba näitaski. Püüdsin küll märku anda, et tahaks ka peale tulla, aga ei miskit. Las aga muti kõnnib jala. Nii ma sinna pika ninaga seisma jäin, järgmine buss tuli alles tunni aja pärast.  Esialgu  ajas ikka tigedaks küll aga siis mõtlesin, et ei mingit tigetsemist, ju siis nii pidi minema. Hakkasin aga astuma mööda raudtee äärde ehitatud uut kergliiklusteed, et minna veel kaugemasse peatusesse, kus bussiliiklus tihedam. Veerand tundi kõndimist ja saingi kohe bussile. Poodides läks ka hästi, sest sain kõik mis vaja,  ostetud. Siis helises telefon, helistas tuttav. Kui kuulis, kus ma olen, teatas, et tal ka just Lõunakasse asja. No super ju, sain oma suurte pakkidega autoga koju tagasi ja kogu pahameel kliendivaenuliku bussijuhi üle ka haihtunud. Ja tegelikult ongi nii, et iga asi on millekski hea. Kui ma oleks kohe ilusti bussile saanud, ostud varem tehtud, siis oleks ju pidanud oma raskete pampudega ise koju saama.

Koju jõudes olin küll poodides vantsimisest jube väsinud ja näljane nagu hunt. Kodus ootas mind eelmisel päeval valmistehtud veisefilee kartulipudruga, mis vajas ainult soojendamist ja maitses ikka jube hästi.

Brokoliga kartuliputru tegin esimest korda (varem olen teinud hernestega) ja veiseliha maitsestasin küüslaugu ja tüümianiga. Õhtuks tuli mõte teha kukeseene quiche. Siis avastasin, et lillkapsast pole kodus, küll aga oli pisut värsket kapsast. Purustasin kapsa ja panin lillkapsa asenduseks ja kukeseente asemele panin šampinjone, no küll sai hüva roog, jälle uus maitse. Toitumise mõttes olen küll olnud täiega kavas, aga plussivaba detsember jääb küll minu poolt täitmata, kehakaal vist võttis talvepuhkuse ja teeb, mis ise tahab - kord tõuseb, kord langeb ja hetkel on väikeses plussis. Aga pole hullu, eks uuel aastal teeme kokkuvõtted. Osakem tunda pisikestest asjadest rõõmu ja mitte muretseda asjade pärast, mida nagunii muuta ei saa!

Häid peatselt saabuvaid Jõulupühi!