Tervitusi  vihmasest Tartust!

 

Täna hommikuks olen siis pärast uuesti kaalu langetusele asumist jõudnud tagasi samasse punkti, kus olin eelmise aasta lõpus. Hetkel tulemusega rahul.

Mõned päevad tagasi kirjutasin  blogis oma lemmikvabavarast nuikapsast ja kommentaarides selgus, et see juurikas maitseb teistelegi. Sain ka häid ideid, kuidas edaspidi seda salatina kasutada. Helen kirjutas, et talle maitseb maapirn, et hea pähklise maitsega, ostis hiljuti Rimist.

See jutt tuletas mulle meelde, et paar aastat tagasi, kui käisin oma Räpina sugulasel külas, avastasin, et tal ämbrikeses mingid veidrad juurikad. Hakkasin uurima, et mis need on. Tuli välja, et need on maapirni juurikad ja tema sai need oma naabrinaiselt, kes oli väga kiitnud, et hästi tervislikud. Siis hakkas mulle meenuma, et lapsena sai käidud suviti kooliaias tööl, õpilastele olid välja jagatud peenrad, mida pidime hooldama. Kui töö tehtud, siis lubati aiaäärest maaseest urgitseda mingeid juurikaid, mida meeldis süüa. Need olidki maapirnid. Nii et tegelikult see polnudki mul esimene kokkupuude nimetatud taimega vaid hoopis taaskohtumine pisut üle 50 aasta hiljem. Palusin endale mõned juurikad kaasa ja kodus hakkasin Googlest otsima  infot. Maapirn e. Topinambur on päevalille sugulane, kutsutakse ka mugulpäevalilleks, päritolumaaks peetakse Ameerikat. Maapirnis leidub ohtralt kaaliumi-, magneesiumi-, fosfori- ja kaltsiumiühendeid, samuti  karotenoide, B-rühma vitamiine, kaasa arvatud foolhapet ning veidi ka askorbiinhapet ehk vitamiini C. Rahvameditsiini soovitab kasutada veresuhkru kiire tõusu vältimiseks ja ka liigse söögiisu taltsutamiseks. Keda  antud teema huvitab, saab rohkem lugeda siit:

http://maakodu.delfi.ee/news/maakodu/aed/maapirn-sisaldab-rohkelt-kasulikku-inuliini?id=34825899

 

Niisiis panime taadiga oma aeda, sellisesse kohta, kus nad saavad omaette laiutada, mõned juurikad maha. Üllatusena avastasin järgmisel kevadel, et juurikatest hakkasid võimsad taimed kasvama ja sügisel ilusti õitsemagi. Enne talve sai varred maha lõigatud ja suures osas nad maasse jäidki. Ei osanud nendega eriti midagi peale hakata. Ja nii juba teist aastat järjest. Eelmisel sügisel panin tähele, et taat kaevas osad üles ja eile Heleni jutu peale, küsisin taadilt, et mis neist juurikatest sai. Tuli välja, et seisavad kuuri all. Lasin mõned tuppa tuua ja otsustasin siis neid proovida. Õhtusöögiks oli mul planeeritud kanasült porgandi-õuna salatiga. Sült oli olemas, salatiks valisin õuna asemel, pirni ja porgandi asendasin maapirniga. Kuna need juurikad olid kergelt külmunud, siis pesin puhtaks ja viskasin paariks minutiks kuuma vette keema, jäid sellised parajalt krõmpsud. Palju ei tohi keeta, siis lähevad pudruks.  Koorisin ära ja sõin koos pähklite ja pirnidega süldi kõrvale.

Olid väga hea magusa maitsega ja nii toitvad, et sellest mõnest juurikast sai kõht jube täs. Isegi hilist õhtusööki eriti ei tahtnud enam, seega võtsin keefiri ja tegin väikese kama. Tegelikult oleks ma neid tohtinud kaalu järgi süüa ainult kolm tükki. Hiljem otsustasin siis ka uurida, milline on nende toiteväärtus. Kahjuks vabavarana neid kasutada ei saa (100 g 70-80 kcal), aga olen kindel, et edaspidigi lisan oma toidulauale. Otseselt retseptides pole maapirni leidnud aga asendustena saab küll kasutada. Ainult seda peab igaks proovima, kas see organismile sobib, pidi nii olema, et kõigile see valk pole vastuvõetav. Tore on endale aeg-ajalt leida uusi maitseid ja see valik tundub olevat lõputu. Nii olen näiteks siin kavas olles saanud sõbraks bataadi ja pastinaagigagi, mida varem ei osanud kasutada.

 

Head avastamisrõõmu  Teilegi!