Maailmas on üllatavalt palju inimesi, kes vihkavad jooksmist ja samuti on maailmas palju jooksjaid, kellele see üllatusena tuleb.

Nii võib mõelda sportlikest vs mittesportlikest inimestest, ent tegelikult on asi pigem oskustes ja kogemustes-- kes on kunagi hästi jooksma õppinud, teeb seda loomulikult ja ei saa aru neist, kes tunnevad joostes valu või ebamugavust. Need, kellele joosta ei meeldi, on otsekui otsustanud, et nad pole lihtsalt jooksmise jaoks loodud. 

Kahjuks on osa musta jooksutekiga hirmutamisest teinud ära haridussüsteem, kus peab jooksma, aga jooksutehnikat ei õpetata. Tean paljusid naisi üle kogu maailma (ja veidi vähem avameelsemaid mehi), kelle arusaamad jooksmisest on kujundanud kehalise kasvatuse tunnid. Kus öeldi, et jookse nüüd ja siis muudkui jooksid. Pistetega roietes, valuga jalgades jne. Aga armastust jooksmise vastu või õiget tehnikat mitte. 

Jooksupõlgurist poolmaratonini

Umbes 5 aastat tagasi olin ka mina veel üks neist jooksupõlguritest, kindlalt veendunud, et jooksmine pole minu jaoks. Olles ette võtnud jõutreeningu ning rattasõidu, komistasin motiveeriva lugemise otsinguid ühele blogipostitusele nimega "How I started running" (ei suuda seda enam netisügavustest leida). Olin vist parasjagu pikemas komandeeringus ning teiste spordialade vallutamisest inspireeritud. Blogipostitus rääkis sellest, kuidas üks algaja õppis jooksma ja jooksmist armastama ja kuidas jooksmisest üldse mõelda. Ja tema eeskujul õppisin ka mina, kuni poolmaratonini välja. Sel ajal kaalusin 80kg, mida on minu pikkuse juures palju. Aga hakkama sain sellegipoolest. Isegi praegu 88 kg juures saan rahulikult joosta. 

Olles eile oma jooksuhooaja uuesti avanud, kirjutan veidi enda jooksma õppimise kogemusest. 

 

Jooksmine saladus: kui teha õigesti, saab igaüks joosta

Selleks, et õppida jooksma, tuleb kõige pealt harjuda mitme võib-olla uue arusaamaga:
 

1. Jooksmine trennina on pigem kestvus- kui kiirussport. Mulle jäi keskkoolist külge arusaam, et joosta tuleb kiiresti. Jooksmine trennina tähendab aga nt 30-45 minutilist jooksmist ja seda tehes tuleb alustada USKUMATULT AEGLASELT, peaaegu nagu kõndides. Kui ma alustasin, siis tundus mõte jooksmisest 45 minutit järjest, isegi 30 minutit täiesti naeruväärne-- kuidas ma ometi jõuan? Õppisin, et tulebki joosta nii, et jõuaks. Väga aeglaselt, rohkem pidades silmas aega kui distantsi. Ning kuigi olin alguses väga aeglane, olin väga üllatunud, et jõudsin üpris ruttu 30 minutit puhkamata, aga rahulikult joosta. 

2. Jooksmine trennina tähendab uskumatult pehmet ja rahulikku jooksmist, mitte jalad ees tormamist. Pikamaa jooksutehnika, erinevalt sprintimisest, peab olema kehasõbralik. Soovitatakse maanduda pigem jalatalla keskosale, pöörata palju tähelepanu enda hingamisele ja kehahoiakule ning hoida jalgu pigem keha lähedal (võrreldes sprintimisega). Minu jaoks oli kõige keerulisem, aga mõjuvam muutus jala keskosale maandumine-- varem kippusin sammuga maanduma kas varvastel (treadmill) või kandadel. Aga pehmelt keskosale maandudes jaotub põrutus ühtlaselt jalgadele ja valu nt jalalabas või sääres kaob. Samuti õppisin jooksma pehmelt-- nii pehmelt, et peaaegu ei kuule enda samme. 

Ehk: jooksma õppimine tähendab õige tehnika omandamist. Meie keha on küll jooksmiseks loodud, ent oleme ehk õppinud jooksma vale stiili järgi ja seda pikamaa jooksudel harrastades tunneme palju ebamugavust. Oleme valesti õppinud. Õiget tehnikat õppides ootab meid ees suur üllatus: we can run!

Nt hiljuti arutlesin ühe oma kreeklannast sõbrannaga selle üle, kas igaüks saab joosta. Ühel pikemal jalutuskäigul tegin ettepaneku koos jooksmist proovida ja nii, teda juhendades me jooksime. Pidin teda nii aeglustama kui sammu pehmendama. Olgugi et lõpuks jooksime koos vaid kilomeetri, oli ta täiesti pahviks löödud. Nimelt polnud ta elus mitte kunagi ilma suure ebamugavustunde ja valuta jalgades nii pikka distantsi jooksnud! Tema algjooksu jälgides oli näha, et ta jooksis väga kiiresti ja maandus varvastele. Alguses pidi ta endale pea iga 5 sammu pealt meelde tuletama aeglaselt ja pehmelt talla keskosale maandumist. Varsti muutus see aga lihtsamaks ning valu jalalabas ei olnud tunda. Aeglaselt joostes jõudis ta ka kauem, varem oli jooksulindil joostes juba minuti pärast hingetu. Lihtsad, aga mõjusad vead. 

Kes on oma pahkluude juures tundnud intensiivset survet ja valu, soovitan teha uurimustööd ja vaadata nt jooksutehnika videosid või paluda mõnel kogenumal pikamaajooksjal enda jooksusammu parandada. Soovitan eriti pöörduda mõne treeneri s t professionaali poole, kui aga võimalust ei leia, siis internetist põhjalikult uurida ja harjutada. 
 

3. Alustada ei saa maratoniga. Jooksmine on kehale siiski suur väljakutse, seega võiks alustada vaikselt. Kui ma alustasin, olin alguses hirmus frustreeritud, kui raske oli joosta nt 10, 5, isegi 3 kilomeetrit. Õppisin aga siis, et joosta tuleb rohkem aega kui distantsi, mõlemat mõne aja järel tõstes. Nii võikski alustada tagasihoidlikult, võtta kasutusele nt couch to 5k või couch to 10k äpp ning siis vaheldumisi poolteist minutit AEGLASELT joosta ning siis kõndida. Mida edasi, seda pikemat aega ja iseenesest ka pikemat distantsi. 


 

4. Ei maksa ennast teistega võrrelda. Kuigi jooksusõbrad on mu lemmiksõbrad, väldin jooksmist endast kiirema tempoga inimestega koos. Jooksmisega alustades võib tunduda, et "päris jooksjad" jooksevad kiiremini ja paremini, ent ennast ei tohi teistega võrrelda. We all have our own run. Meile sobiva kiirusega jooksmine on üks edu võti ja just meile paras tempo parim juhis. 
***


 

Jooksma õppimisel on palju kasusid. Esiteks on jooksmine intensiivne ja meditatiivne protsess-- sarnaselt teiste jooksjatega õppisin ka mina seda nautima, oma mured unustama ja õppisin rohkem olema hetkes. Jooksmine on väga hea trenn ja saades kätte teatud vilumuse, tekib uskumatu hasart. Joosta on lihtne-- seda saab teha pea igas kohas, iga ilmaga. Minu lemmik jooksmise aastaaeg on nt Eesti talv-- raskekaalulisema jooksjana on siis mõnus jahe, lumi teeb teed pehmeks ja pakasega kaasneb suur võidurõõm-- I'm still running (talvel jooksmiseks on aga vaja ilmakindlaid riideid ja vähem libedamat tossumudelit)! 
 

Jooksin ise kuskil 1,5 aastat vahelduva eduga, poolmaratoni ja regulaarse treeningu seadsin enda eesmärgiks viimasel poolel. Poolmaratoni distantsina jooksin kevadjooksul u 24 km Otepääst Elvasse. Lõpetasin viimaste hulgas, aeglase ajaga, aga olen enda üle uskumatult uhke. Ma ei oleks kunagi arvanud, et suudaksin joosta Otepää küngastelt Elvani! 

Vahepeal tegin jooksmisest mitmeaastase pausi, mõni kord proovisin uuesti, aga vähe sporti ja rohkem kaalu hakkas põlvede ja võhma peale.

Nüüd aasta Põhjamaal elades on mul küll vähe aega, ent rattasõitja ja füüsilise kõrvaltöö elustiil on mu vormi parandanud (pluss värsked -4 kg). Mu sõbranna positiivne reaktsioon inspireeris ka mind ennast ning viimase jooksu võtsingi ette eile, aeglaselt ja rahulikul 6 km ja 40 minutit. Pidin endale pea iga 100 m tagant tehnikat meelde tuletama ja sammu ja rühti kohaldama, aga jooksurõõm oli sama suur, kui varem. Kui vana põlvevigastus end meelde ei tuleta, siis loodan oma jooksuzeni uuesti leida. 

Kes aga tahab jooksmist proovida, siis soovitan tungivalt lugeda inspiratsiooniks lugusid teistest, täiesti tavalistest inimestest, kes hakkasid jooksma (google: how I started running), õppida sõbra ja interneti käe all jooksma õigesti (Google: running for beginners) ja enda arvates USKUMATULT AEGLASELT JA RAHULIKULT mõni metsarada ette võtta. Ning lihtsalt proovida seda rahulikku ja jalasõbralikku tehnikat. 

Jooksulindid maksab esialgu jätta kõrvale, Eestis peaks asfaldivaba radu jätkuma küll. Ning siis haarata üks Couch to 5 k äpp, jooksutossud ja zen alaku. 

Kes aga joosta veel ei taha, soovitan tehnikat proovida sellegipoolest. Sest otsus joosta tuleb mõnikord ei tea kust ajusügavustest ning siis on hea, kui oled varem harjutanud.