Kiusatus ära keldrisse

Täna hunnik suvalisi mõtteid ja muljeid. 

***

Kolmapäeva hommikul olin siin kirjutades veel hirmus optimistlik, õhtuks aga täitsa läbi. Nimelt pidin ühe eksami edasi lükkama, kuna ei suutnud üht uurimustöö kavandit õigeks ajaks lõpetada. See kohe kurvastas südamest, sest tundsin ainet andvate õppejõudude ees.. sügavat piinlikkust, isegi häbi. 

Nii suurt piinlikkust, et sõin õhtul proteiinijäätist .  Pole ammu emotsionaalses mõttes nii.. sügavale lasukunud. Kaal nüüd 76 alguses tagasi, aga mis seal ikka. Et mind ootab täna ees trenn ja pühapäeval päev rasket tööd, ei ole kaaluga kokkuvõttes vast hullu. 

***

Eile võtsin ette oma patutoidukorra (tehniliselt oleksin võinud ka selle jäätise selleks lugeda, aga tundus, et on vaja ikkagi eraldi korda). Mõnikord tuleb peale see tunne, et peab patustama nüüd, et muidu kuskil mujal rumalate asjadega ei patustaks. Nii käisin poes mõtlemas, et mida täpselt siis südamesooviks süüa tahan. Sõin lõpuks pool pakki krõpsu, valget saia, 1 väikse koogi ja siis 1 jäätise. Täna hommikul +200g, aga see vast lahkub kiirelt. 

Mul on endaga kokkulepe, et patutoidukord võib olla kalorite mõttes rohke, aga kesta siiski vaid 1 toidukorra-- s t et kui kõht on täis, siis ei võta sama toitu uue toidukorra asemel ette.

See muutub probleemiks siis, kui toitu jääb järele-- nt kooki või krõpsu jne. Praegu olen ka vist hormonaalse tsükli hetkes, kus tahaks neid süüa. Täna hommikul ülejäänud karp kooki (lahtiselt ei müüdud) ahvatles mind ja nii viisin oma patud keldrisse. Jah, sõna otseses mõttes oma ühika keldriboksi . Et mu kelder asub teises hoones, pean sinna minemiseks end riidesse panema ja spets minema. Ehk võtab siis kiusatuse puhul hoo maha, kainestab. 

Ehk viin need koogid homme hoopis tööle, kus  on hunnik mehiseid kolleege, kes suhkrukaloreid tervitavad, mitte pelgavad. Vaatame. 

***

Täna on minu uue trennirežiimi 4-s trenn, harjun uuega. Ühelt pool teen palju trenni-- 4 korda nädalas + mu 2 füüsilist tööpäeva. Teisalt on mu trennid nüüd 1h pikkused ja tunduvad.. lühemad ja kergemad. Varem käisin 2-3 korda ja enda arvates rassisin, nüüd pääsen kergelt. Samas on tegemist kindlasti parema režiimiga-- trenn ei pea olema selline, et päris sured. See lihaste ehitamine ongi üks.. püsiv töö. Aga harjumatu on ikka. 

Küll aga märkan trenni mõju oma ülekehale-- teen nüüd ülakehaharjutusi rohkem ja süstemaatilisemalt ja tunnen mõju koheselt, eriti nt õla- ja seljalihaste peal. 

Samuti deadliftin palju rohkem-- kui varem 1 kord nädalas 1x5 suurte raskustega, siis nüüd kas 3x 5 keskmise kaaluga või siis 5x10 väiksema kaaluga (s t 2 korda nädalas). Kuigi süda ihkab suuri raskusi, saan aru, et väiksemad raskused, aga rohkem kordusi tegelikult ehitavad ka hästi jõudu. Nt 5x10 40 kg deadlifti võtab läbi nii tagumised reielihased kui ka aeroobse võimekuse. Eks saan oma maks jõudu treeningtsükli lõpus testida. 

***

Praegu tunnen, et mul oleks isegi lisakardioks energiat üle, aga tegelikult pean uuel nädalal oma eksmitesse.. intensiivselt süvenema. Eelmisel nädalal veel veidi puiklesin, aga mul pole selleks aega. Ja see pole ka vaimselt tervislik-- enda jaoks liiga raskete asjade vältimine. Peab endale kinnitama, et tegelikult mõtlen üle-- eksamid nõuavad palju tööd, aga nad pole liiga rasked. Tuleb olla kannatlik ja nad rahulikult, samm sammu haaval ette võtta. Selline sooritus on nagu... Fitlap-- miski, mis on raske ja tundub õudne. Aga päev päeva haaval tuleb vaeva näha ja siis saavutad miskit, mis... teeb uhkeks ja pikas perspektiivis palju õnnelikumaks kui selle mitte tegemine. 

***

Üks päev mõtlesin selle peale, et paari kuu pärast hakkab pihta see igihaljas rannahooaja jutt-- kõik ajakirjad jms pajatavad sellest, et on aeg valmistuda rannahooajaks. Aga olgem ausad-- rannahooajaks valmistumine peaks hakkama hiljemalt NÜÜD, kui keegi pole just.. paari kilo kaugusel.

Seega, kallid kaateelised, patsutagem endale õlale, et tegeleme sellega nüüd . Minu jaoks oli see lohutav mõte. 

Ma ei ole mingi eriline rannabeib, aga mulle meeldib üle kõige meres ujuda. Varasemalt pole ma lasknud ennast oma kilodest eriliselt häirida, aga ehk olen oma sõpradega koos olles end halvasti tundnud. 

AGA. SEL AASTAL. Ostan endale uued ujumisriided  ja lähen täiega randa. Kõik sõbrad võtan kaasa ja ei tee teist nägu ka. Ja tänu oma trennile ujun nagu.. väga ilus ja sale vaalaskala heas mõttes. Sest vaalaskalad on toredad!

(jah, ma tean, et vaalad on tegelikult imetajad :))