Jõhker Märts 2018

Veebruaris sain hakkama rahuliku -1.5-ga ja see sobis, eriti koos eksamitega. Üldiselt olen juba nii kaugele jõudnud, et süda ei kisenda hirmus suure languse järele. 

Hiljuti aga käisin ujumisriideid proovimas ja H&M peeglitest ja valgusest piisas, et motiveerida end märtsiks kokku võtma . Mind siiralt huvitab, miks on proovikabiinides nii kole valgus, sest ei suuda välja mõelda psühholoogilist mehhanismi, mis paneks kellegi selle peale rohkem ostma. Äkki on kole valgus, et inimesed ei ostaks ja siis ei tagastaks liiga kerglaselt? Müstiline!

Igal juhul ei ole veel aeg loorberitele puhkama jääda, sest tahan siiski jõuda oma eesmärgini ja liikuda edasi! Mingis mõttes on langetamine muutunud igapäevaelu osaks, olen nii harjunud selles raamistikus mõtlema. Samas on kaalu langetamine nii intensiivne s t vaeva võttev protsess ja on hea, kui saab jõuda vaeva vähenemiseni ja uute eesmärkideni. Nii sürreaalne on seda kirjutada, sest Fitlapiga alustades ei tulnud pähegi, et võiksin olla nii edukas  (mitte Fitlapi, vaid mu enda tõttu). Mulle tundub, et praegu teeb langetamise raskeks just see tunne, et pole enam vaja nii range olla-- nii rajalt maha jalutamine käib. Seega-- säilitamise ja eesmärkide nimel-- wingardium leviosa!

Mul oli eksamite ajal unistus, et küll märtsis vallutan kõik mäeld, praegu aga olen veel kerges väsimushoos. Proovin seega läheneda põhimõtteliselt, aga rahulikult. Küll see väsimus ka aegamisi taandub. 

***

Ehk siis: superplaan Jõhker Märts 2018!

Algab: tänasest (veel laupäeval jõin sõpradega shampust ja sõin juustu, ohkab!). 

Kestab: märtsi lõpuni, duuh!

Mis toimub? Kavas püsimine, vot see!

Kuidas? No lihtsalt püsin. 

Aga tegelikult kuidas? 

Vaadakem asja hoopis teisest otsast-- mis viib mind kavast välja?

Kindlasti viivad mind kavast välja liigne väsimus ja negatiivsed tunded-- kui tunnen end kuidagi halvasti või kui ei oska end kuidagi teisiti lohutada. Et aga tunded ega ka väsimus pole vältimiseks, on lahendus lihtsalt teadlikkus ja tähelepanu oma meeleolu osas ning end teiste asjadega rõõmustamine. Nt igavussöömist oskan juba vältida, pean rohkem olema ettevaatlik nende nädala-lõpus-olen-väsinud-haaran-jäätise meeleolude suhtes. 

Minu jaoks on mõnikord suur takistus mõte sellest, et kui olen terve nädala nt tublilt raamatukogus õppinud ja kõike muud oma elus teinud, et siis väärin preemiat ja seda just toidus. Mingis mõttes on mul õigus-- preemiat väärin. Aga preemia toidus tähendab kahjuks, et ma ei saavuta oma kaalueesmärke. Seega oleks loogiline premeerida end teisiti-- millegi uskumalt mõnusaga, mis pole toit. Puhata, mängida, tantsida? Proovin endale märtsiks teised preemiad leiutada. 

Teiseks viib mind kavast välja teatav hajameelsus. See on osa sellest tundest, et olen juba nii kaugele jõudnud, seega ei pea olema nii range. Range ei pea ma tõepoolest olema, aga pigem on probleem otsekui teatavas hooletuses-- et mingitel väikestel hetkedel ei pane oma otsuseid tähele ja nii satubki koju jäätist või sõpradega väljas süües taldrikule friikartulid, mitte salat. Oleks mul siis neid kartuleid kuidagi väga vaja vms, ei, tavaliselt on asi lihtsalt kriitilisel hetkel, nt toitu valides, enda mõttesabal minna laskmises.

Hajameelsust saan leevendada sellega, et hoian langetuseesmärke meeles. Hommikul loen oma eesmärke ja mõtlen neile. Samuti saan proovida neid hajameelsusriske minimeerida-- mitte panna end olukorda, kus teen halbu otsuseid. Nt saan ette ära otsustada, et mida söön vms. 

Kui palju? Nädalavahetuse kergemeelsuste tõttu kaalun täna 73.7 (tõenäoliselt osa veekaal), ise prognoosin, et võiksin jõuda ehk 71 ja midagi peale. Vaatame, aga rihime see kuu siiski korralikku langust. 

***

Muus osas ootab mind ees jälle trenni tegemine ning oma magistritööle keskendumine. Sel kuul teen rühin oma magistrikraadini püsivalt ja rahulikult- iga päev natuke. 

***

Olen salamisi tundnud suurt rõõmu ja ootusärevust mõeldes.. kevadele. Minu jaoks tähendab kevad veel rohkem liikumist-- kui õues on nii kaua valge, et saan õhtulgi valgustamata parkides joosta ja jalutada ja rattaga ringi sõita. Või istuda pargis ja nautida päikest. Või õues kohvi ja teed juua .  Sooja kevadeni on veel aega, aga siia Põhjamaale saabub vähemalt +10 või miskit sarnast palju varem. Äkki juba paari nädalaga?

***

Sel kevadel/suvel ootab mind ees teine suur rõõm-- uued kevad-/suveriided. Tean, et paljudele toovad riided stressi. Mulle toob veidi stressi riiete ostmise kulu ja ehk leidmise vaev. Samas olen ma nii elevil, et saan kanda neid riideid, mis mulle tõsiselt meeldivad, mitte neid, mis mahuvad. Nädalavahetusel käisin poodides riideid proovimas ja paistab, et juba liigun vaikselt suuruselt M suuruse S peale (mööndustega muidugi, minu õlad on alati M). Ja riided näevad seljas väga head välja. Nii saan kanda suuri lohvakaid kampsuneid (ja need langevad ilusasti, mitte ei näe välja, nagu Michelin mees), kitsaid teksaseid jne jne. 

Olin enne Fitlapiga liitumist hakanud juba mõtlema, et need asjad ei ole minu jaoks. Et ma lihtsalt ei saa.. mitte kunagi. Ja nüüd teha kõiki neid asju, mida alati tahtsin (riiderõõm vaid üks neist)... see on tõesti suur rõõm. 

Ja Helgale-- deidid ja romantika on ka märtsis plaanis!

Olgu ka teie märts heas mõttes jõhker