Ei ole sõna "patt" fänn, seega kasutan edaspidi sünonüüme.

Olen nüüd edukalt Fitlapiga edasi mänginud ja nädalavahetusel sattusin veidi kavast kõrvale uitama. Nimelt vaatasime ühikasõpradega Meistrite Liiga finaalmängu (jalgpalli) ja karmidele meestele kohaselt sooviti süüa kõike ebatervislikku, aga mõnusat. Et olin just 3 päeva teinud füüsilist tööd, nägin plaanis head võimalust puhata ja head vaheldust leida ja see sobis kavaväliseks söögikorraks hästi.

Olles aga umbes burgeri jt snäkkide söömise keskel, sain aru 2-st asjast: 1) kui kõht on täis, siis polegi enam tore süüa; 2)see eine ei olnud minu jaoks kaaluseisakut ja kavast kõrvale uitamist väärt. (Täpsustan: klaas veini oli küll kiss). Nii sõin veel veidi muid snäkke ja siis pidasin ülejäänud õhtu piiri. Kaal oli järgmisel päeval küll languses, kuid ehk veidi aeglasemas kui muidu (kogu selle töö pärast tõenäoliselt).

Kõlab küll kurvalt-- kui isegi unistuste toit ei maitse-- aga tegelikult on tegemist positiivsete mõtetega. Olen nüüd juba kuu aega harjutanud intuitiivset söömist-- söömist ilma arvuti jm tähelepanu röövivate asjadega, täis- ja tühja kõhu tunnetamist ja selle järgi söömist ja oma keha kuulamist. Enne seda pikalt isegi märganud ei nälja, ega täiskõhutunnet ning kui tervisliku toidu režiimi peale lülitusin, olin alguses hämmastunud, kui raske neid tundmusi tajuda oli. Nüüd aga olen jõudnud sinnamaani, et keha aitab ise tervislikke valikuid teha :). Kui kõht on täis, siis üldse ei taha enam süüa.

Teine mind rõõmustav aspekt on, et mõtlen juba rohkem kavasse-- kaalun, kas mõni ettepanek või hetkeisu on kavast kõrvale minemist väärt. Olen varem ükskõik millist vabandust söömiseks pigem tervitanud, seda eriti sõprade ettepanekul. Nii aga pole mõistlik kaalu langetada, sest ainuke viis kava järgida on sõpradega koos söömisest loobuda või istuda kodus. Olen oma vastupanu mõttemuskleid nüüd hästi pingutanud.

* * *

Kuidas mõelda on tervisliku toitumise puhul üks alahinnatud teema.

Nii võivad samas olukorras olevad inimesed oma mõtlemisharjumuste tõttu mõelda täiesti erinevaid asju ja nii jõuda erinevate tulemusteni. Nt seistes poeleti ees ja tundes isu mitmesajagrammise šokolaadi järele, võib mõelda nt: "Issand, tahan seda šokolaadi nii palju, ma lihtsalt pean selle saama, ma ei suuda end kontrollida. Suva see kaal, mul on ju nii raske." Võib aga täpselt samas olukorras mõelda: "Issand, mul on nii selle šokolaadi järele nii suur isu. Kuigi see on raske, siis tean, et see on minu valik. Vean oma rasked jalad hoopis proteiinijogurti letini".

Erinevalt tavaarusaamadest ei ole inimetel sünnipäraselt  fikseeritud erinevat tahtejõudu, tahtejõud on harjutatav oskus (mõjutavad muidugi ka muud faktorid). Ning tahtejõud on sageli seotud meie mõtete ja mineviku kogemustega. Tahtejoud pole ka läbivalt ühtne-- ei ole nii, et oleme nõrgad või tugevad kõikjal. On lihtsalt erinevad probleemid-- kellel on raske jätta suitsetamist, kellel toitu, kellel... halvasti ütlemist.

Minu point pole, et kui olete poes esimese stsenaariumi järgi mõelnud, siis olete teinud midagi valesti, vaid et meie mõtetel on suur mõju meie käitumisele. Ning me ei mõtle alati õigesti, pigem mõtleme harjumuslikult ning ratsionaalse arutlemise asemel satub meie aju sageli meie valikuid hoopis õigustama.

Nt olen varem vahel suure söömise keskel  mõelnud, et ei hooli mingitest kaalunumbritest, ent vaid paar tundi hiljem olnud õnnetu ning endas pettunud, sest ma tegelikult hoolin ju küll. Olen siin teinud mõtlemisvea (cognitive distortion), et kui tunnen midagi, siis see on tõsi (emotional reasoning). Kuigi sageli võime tunda miskit, mis tegelikult tõsi ei ole (nt mõnikord lootusetuna).

Lohutav on aga teada, et mõtlemise kallal saab tööd teha. Ka Fitlappi järgides teeme seda, sest kava edukas järgimine õpetab meid mõtlema, et saame hakkama. Edulood ja blogid lohutavad meid, et ka vigu tehes saab jõuda eesmärgini, kuna oleme nt just vigu tehes varem alla andnud. Õpime uutest kogemustest.

Lisaks Fitlap-ile toetan enda tervisliku elustiili kujundamist ühe teraapiaraamatu abil, mis mind üldse Fitlapini tõi. Sellest raamatust olen kasutusele võtnud hulga nippe. Nt olen õppinud sõbralikult aga kindlalt ütlema ei oma vanaema suurepärastele toitudele, sest nagu paljud teisedki eestlased, kipub mu vanaema väljendama armastust toidu, mitte sõnade abil. Mu vanaema on nüüd mu ei-dega harjunud, kuigi teistele söödab kerge passiiv-agressiivse suhtumisega ikkagi palju toitu sisse.

Kõige rohkem olen sellest raamatust õppinud tulema toime raskete olukordadega ning õppinud oma enesekriitilisi mõtteid peas tasakaalustama. Nii nt kirjutasin endale motivatsioonikaardid asjade jaoks, mida meeles hoian ja  igal hommikul & raskel hetkel loen. Kui olen oma kaarte lugenud, on väga raske vana mõtet edasi mõelda. Nt:

Minu kaardid kõlavad ka mulle endale vahel ekstreemselt (kirjutasin need ammu aega tagasi), aga eks igaüks saab mõelda, milliseid asju endale meenutada hea on. Võib ka küsida, et kas lihtsalt sellised mõtteid mõelda ei või, milleks üles kirjutada. Kliinilises psühholoogias soovitatakse tugevalt harjutusi teha kirjalikult, sest vaid mõeldes jäävad asjad siiski hägusaks.

Mind ennast lohutab sageli ka kerge skepsis oma mõtete suhtes. Kas olete märganud, kuidas vähem magades või nt mitu tundi näljas olles lähevad mõtted kohe hirmus mustaks? Kui mul pole aega või võimalust korralikult magada, olen oma mõtete suhtes heatahtlikult mõistev-- ehk sel päeval tekkinud konfliktid või otsused pole kõige tasakaalukamad, vaid lihtsalt väsinud keha protest.

* * *

Selleks nädalaks sean endale eesmärgi jälgida kava täpselt ja teha rohkem trenni. Olen veel eksamite lainel, aga igatsen juba raamatuid ja randa.