Jaa kullakesed, ma tean, et tuleb pilt panna ja ma isegi püüdsin seda teha - aga minu arvutist see tõesti mitte kuidagiviisi ei õnnestu. Tahaks nii väga oma ilusat kleiti näidata, ausõna!

Aga muidu. Kui teised näevad unes, et söövad terve tordi ära, siis mina sõin eile õhtul peaaegu terve purgi maapähklivõid ära. Mul oli metsik tööpäev, mis kestis sõna otseses mõttes 14 h järjest. Lõunat küll sõin, aga õhtusöögi jaoks polnud aega ja kui ma keskööl koju jõudsin, oli mul lihtsalt nii halb, et tundsin karjuvat, mitte kuidagi tahtejõule alluvat vajadust end toiduga lohutada. Õnnetuseks oli mul kapis kaks tükki küpsisetorti, mille laps mulle tõi. Sõin tüki kooki, aga ikka ei piisanud. Nii et läksin eile öösel kell 1 maga, kõht ebanormaalselt täis ja tuju paha. Vähemalt magasin üle pika aja üsna hästi. Ja hommikul kell 8 läksin jälle tööle. Õnneks jõudsin täna vähemalt trenni - mul on üle nelja kuu esimest korda selline nädal, et ainult kaks trenni. Tegin siis oma Bodypumpi ära, pikutasin saunas ja hakkas hea. Kaal polnud ka väga tõusnud selle hirmsa söömishoo kiuste. Ühesõnaga otsustasin end veidi lohutada ja käisin Kaubamaja kosmeetikaosakonnas ja ostsin enda arvates hästi ilusa fuksiavärvi huulepulga - mis uue kleidiga tundus sobivat. Väntasin rattaga koju - et avastada - kinnises pakendis huulepulk oli täiesti katki. Appiiii, kuidas rikkus tuju! (ma ju ütlen, kas PMS või siis rase, ostsin igatahes testi, homme selgub) Nojah. Täna hommikul jäi söök söömata, lõuna oli hirmus väike ja pele trenni võtsin paar näkileiba singi ja juustuga ning plaanivälise kohupiimamagustoidu spordiklubi kohvikus. Õhtuks tegin kodus korralikult Fitlapi lasanjet, oli väga hea, kuigi mul osasid koostisainet polnud. Aga ikka jäi nagu midagi puudu. Võitlesin natuke endaga , aga siis nagu polnud isegi soovi võidelda. Nagu kiuste sõin selle teise koogitüki ka ära, siis veel ühe lapse toodud kommi ja lõpuks ülejäänud maapähklivõi ka otsa! Ma ei tea, kuidas mul lihtsalt piinlik pole. Ma ei tea. Kuidagi meeletu ükskõiksus on. Nagunii kedagi ei huvita mu paar kilo ees või taga. Reede õhtu istusin ihuüksi tööl, täna samuti päev läbi üksi (lapsed on maal) Ma saan juba isegi aru, et mul on lihtsalt masendus. Miks ma ei suuda kunagi rohkem kui 4-5 päeva kavas püsida??? Mis mind ometi motiveeriks? Kodu on ikka koristamata, homne päev kulub isadepäeva tähistamisele, tööasju oleks vaja järele aidata, pesu pesta. Aga mul pole mingit soovi tegutseda, tahaks lihtsalt midagi süüa ja ennast haletseda. Kusjuures mul pole isegi midagi otseselt puudu. Lihtsalt olemisvalu on peal. Ja olen enda peale pahane.

(Aga üks õppetund on ka - maapähklivõid ma enam ei osta, see maitseb mulle lihtsalt liiga palju, olen varemgi sellega liialdanud, kui šokolaadi kodus pole!)

Aga õnneks ma tean - kõik möödub. Ka see tusatuju. Aitäh, et te olemas olete!