No ma käisin laupäeval Tallinna Sügisjooksul. Jaa ma olin väga tubli. Kella järgi oli 10km aeg 59:56, aga ametlik netoaeg oli 1:00:24, tahtsin ju joosta alla tunni, aga no seekord läks nii. No mis seal ikka, järgmine kord siis. Jooks sujus muidu väga hästi, aga üheksandal kilomeetril tegi puus mulle nii meeletut valu, et mul oli tunne, et ma pean katkestama. Ja siis veel see nõme järsk tõus, ma mõtlesin, et siia ma suren. Samas ju teadsin, et enam palju pole jäänud. Siis kell värises ja andis teada, et viimane km läks käima. Kõrvaklappidest hakkas mängima just samal hetkel üks mu rütmikatest lemmiklauludest ja järgmisel sekundil ma enam valu ei tundnud. Jalad jooksid nii kiiresti, et mul oli tunne, et mu keha ei jõua jalgadele järgi. Ma olin nagu kuskil tunnelis ja absull aru ei saanud mis mu ümber toimub. Ükshetk olingi üle finishi joone ja ja siis jõdis taas kohale, see krdi puus. No nii mega valu, et anna kannatust. Alar (see minu uus sõber/treener) küsis, kas peab kandma mind, kuna ma lausa lonkasin. Aga ei ma sain hakkama.

Eile õhtul oli siis see trenn kuhu Alar mind kaasa võttis, et saaksin tema treeneriga (Pekka J. Lehtinen) kohtuda. Meid oli kokku u 10. Oli nii äge joosta niimoodi rahulikult pundiga. See oli selline 9.9.2019 kell 9 õhtul ja 9km jooks :D Eilsel jooksul oli jalaga jälle kõik ok ja täna on tunne, nagu sellega poleks üldse probleeme olnud. Kuriloom kui mul just ja alati need kiiremad jooksud selle jama välja toovad. Veits tekib hirm, et kas minust ongi maratoni jooksjat!? Tean, et on liiga vara pabistada. Arsti juures olen korra käind sellega ja ega nad siin suurt midagi ei tee ega uuri ka ju. Saadetakse füsioterapeudijuurde, kästakse harjutusi teha, mida ma ka teen, aga näe ikka on probleeme. 

Lubasin endale, et ma ÜRITAN sellest nädalast kava ka jälgima hakata, aga jh. Töökaaslane käis Poolas ja tõi igasugu maiustusi sealt, ei ole ju viisakas EI õelda kui pakutakse :D No äkki homme siis!? :P