Ma koguaeg arvasin, et tagasi reele tulemine on lihtne. Et kui korra olen seda suutnud, siis kindlasti suudan uuesti. Aga võta näpust. Mingiaeg mõned kuud tagasi suutsin kavas olla tervelt nädala. Nüüd mitu kuud pole muud teinud kui masetsend ja söönud saiakesi ja kommi ja igasugu muud jama. Olen peaaegu seal tagasi kust alustasin 2017 alguses sad Kui entusiastlik ja energiat täis ma siis olin. Eesmärk oli joosta poolmaraton ja see motiveeris mind. Jaa mul on jälle plaanis joosta suvel poolmaraton, aga trennidega alustasin alles nüüd ja kavas olen suutnud olla 4 päeva. Äkki nüüd suudan reele jääda ja mitte taas maha potsatada. Joosta on küll väga väga raske hetkel. Jalad on kuidagi väga pakud. Vhapeal saab kõndida ja sääri masseerida. Aga tean, et see raskus tuleb ka nendest saiakestest ja kommidest. Palju palju raskem on joosta kui olen vaid paska näost sisse ajanud. tean, et kui kavas püsin, läheb kergemaks.

Terve talve läbi vaevasid mind jalgade probleemid. Hüppasin 5 aastat tagasi oma päka ära ja nüüd see on korralikult tunda andnud ja teise jala probleemiks oli kahe varba vahel elutsev konnasilm, millest nüüdseks olen peaaegu lahti saanud külmutamise teel. selle konnasilma pärast ei saanud ma vahepeal isegi käia õieti, jooksmisest rääkimata. Natukene on suutnud mind liikuma saada mäng Pokemon GO :D Te ei kujuta ette kui paljud inimesed seda ikka mängivad ja üldsegi mitte lapsed vaid täiskasvanud. Enamasti sõidetakse nüüd talve ajal ringi autodega ühest kohast teise, aga suvel arvatavasti hakkab rahvas rohkem jala ka liikuma. Nii vähemalt mängijad räägivad :D Vahel lihtsalt kui üldse ei viitsi välja minna, siis panen mängu tööle ja käin kodu ümbruse tornid vähemalt läbi ja mõni kilomeeter ikka tuleb käidud :D

Jõusaali tahaks ka tagasi minna, aga see veelgi hirmutab mind. Jaa tean, et mind ei peaks huvitama kes seal käib või ei käi, aga mulle ikka veel tekitab paanikat see, et äkki see mu eksi uus naine (nüüdseks on seegi eks..vist) on ka seal ja vot temaga ma kokku pörgata ei taha. Igasugune trenni isu läheks kindlasti kohe ära. Ja see, et käisime seal saalis ju alati koos eksiga, et kas saaksin nüüd üksi hakkama, kui kedagi pole kõrval mind tagant utistamas ja vaatamas kas teen kõik õigesti. Tean, et pean tugev olema, aga alati see lihtsalt ei õnnestu ju. Vaikselt üritan ikka veel kilde kokku korjata, mis minust aasta tagasi maha jäid.

Aga mis seal ikka. Tuleb üritada. Hops püsti ja otsast peale. Tean, et mitte keegi teine mind aidata ei saa kui ma ise.