Seda postitust kirjutama ajendas mind üks môte, millega ma olen viimasel ajal töö juures kokku puutunud. Nimelt olen ma tööl ühe suure firma postkontoris ja kontoritarvete laos. Meie firmas on tööl pea 400 inimest, mehi-naisi umbes pooleks. Ma suhteln päevast päeva väga paljude inimestega. Siin firmas kôik tunnevad mind ja mina tunnen "peaaegu" kôiki.

Ma olen aasta algusest siiani kaotanud oma kehast 12kg ja ausôna seda on näha. Juba enne puhkusele minekut peatas mind koridoris üks vanem meesterahvas ja küsis "Mis sinuga juhtunud on?" näidates käega oma keha peal üles alla ja jätkates "Sa oled nii palju alla vötnud, mida sa teinud oled?" No ma siis natukene rääkidin talle Fitlapist ja oma jooksmisest ja ta oli väga üllatunud ja kiitis kui tubli ma olen. Môned sellised juhtumid olid veel peale seda ja nüüd kui ma puhkuselt tagasi tulin, tuli minu kontorisse üks meesterahvas ja esimesena mida ta ütles oli "kuule ära Sa rohkem küll alla vôta, muidu läheb paljuks". Ausôna, ma ei osanud talle mitte midagi ôelda, kui ainult "Aitäh". Kellele ei meeldiks komplimente saada ja loomulikult tunnen ma ennast iga kord kôrvust tôstetuna kui keegi minu saavutusi märkab ja seda ka välja ütleb. Täna tuli taas üks meesterahvas minu kontorisse ja kuna ma just juhuslikult seisin, siis jäi mind nagu vaatama. Küsisin, et kuidas ma saan teda aidata ja sellepeale ta ütles, "see vôib oodata"... paus... "Sa oled alla vôtnud, las ma arvan, üle kümne kilo?" Vastasin talle et jah, 12 kilo on läinud ja nii me natuke lobisesime taas Fitlapist ja tema päästerôngast ümber köhu.

Samamoodi käib mu kontoris päevast päeva ka naisi uksest sisse ja välja. Ükspäev just panin tähele kuidas üks naisterahvas vähe pikemalt lobisema jäädes lasi silmadega üles-alla minu keha möötes, aga ta ei ôelnud midagi. Tundin väheke ebamugavust, sest ta isegi ei varjanud seda ja lihtsalt jôllitas. Mul oli tunne nagu ta tahaks midagi ôelda, aga samas nagu ei julge ka. Niimoodi on neid naisi olnud küll ja küll, nad vaatavad, aga ei julge ôelda midagi. Paar naist on olnud julged küsinud, et mismoodi ma alla vôtnud olen ja üks isegi liitus soome fitlapiga tänu sellele. Need on sellised naised kellega muidu ka rohkem suhtleme maast ja ilmast.

Millest tuleb see, et mehed on otsekohesemad ja palju julgemad oma väljaütlemistes? Naised aga väga tagasihoidlikud. Vôi on see ainult soomlaste eripära? Ise ma küll vait ei ole kui näen, et kellegagi on korralik muutus toimunud, paremuse suunas siis. Ega jah, ma väga naisterahva käest ei julge kohe küsima minna, "kuule kas sa oled rase" kui talle on punnu ette kasvanud, sest mine tea, äkki on lihtsalt natuke juurde vôtnud, siis ootan ikka taktitundeliselt niikaua kuni on tôesti aru saada, kas ta on hakanud lihtsalt rohkem sööma vôi tôepoolest lapse ootel.

Ma ei mõtle seda, et kõik mind kangesti kiitma peaks või üldse midagi ütlema, ega ma ei ootagi seda, aga tuli lihtsalt selline omapärane mõte, et MIKS se nii on? Mismoodi te ise käitute kui näete, et töökaaslane, sõbranna, sugulane või tuttav on suurema ja nähtava muutuse oma elus teinud?