Kôik algas aastal 2015 suvel. Ma olin täiesti normaalses kaalus. Käisin jalgrattaga tööl nagu nüüdki ikka 10km hommikul ja 10km ôhtul. Lisaks veel natuke jôusaali môned korrad nädalas. Siis tuli sügis, ilmad läksid väljas külmaks ja ma arvasin, et käin rattaga nii kaua kui vähegi vôimalik, aga... Kuigi ma kasutasin alati nahk kindaid, siiski said mu randmed külma. (Aastal 2010 sügisel vigastasin ma oma vasakut rannet nii, et see sai eluaegse närvikahjustuse, see ei tule enam mitte kunagi endiseks.) Vasak ranne hakkas tegema pôrgu valusid, ei aidanud mingid ravimid ega ka see, et autoga tööl käima hakkasin uuesti ja trennis käimised lôpetasin. Valud olid sellised, nagu keegi oleks noaga mu randme luude vahel sorkinud ja seda keeranud. Sellest kôigest tuli mul stress ja masendus. Jôulude ajal oli veel kôik suht OK, kuigi tundisn, et ma päris hästi enam oma riietesse ei mahu. Peale jôle see siis algas. Tulin töölt koju, viskasin ennast sohvale ja sôin mida tahtsin. Eestist sai ju ka hunnik head paremat koju kaasa tassitud. Kommid, küpsised ja need oli vaja ju kôik endale nahavahele suruda. Vahepeal oli mingi meeletu küpsisehullus, koguaeg pidi kodus küpsiseid olema. Maikuuks olin ma juba juurde vôtnud 10 kilo.

Pildil olen ôelapsega

Suvi tuli, grillimised ja vorstide söömised. Käisin aga arstide ja füsioterapeutide vahet, et mu käsi paremaks saaks. Trennidest ei tahtnud ma ikka veel midagi kuulda. Môtlesin, et mul pole ju häda midagi, kellele ei meeldi ärgu vaadaku. Siis läksime suvel puhkuse ajal jälle eesti. Siider, grill, üks koogi söömine ühe sôbranna juures ja teine tädi juures. Ikka veel ma ei môelnud, et ma midagi valesti teeksin.

Lätis loomaaias

Siis läksime lätti. Käisime Zigulda Tarzani pargis. Lasksime mööda köisrada alla ja vot siis ma tundsin, kui suur ma olen ja kui raske mul on, sest mu tagumik venitaks mind nagu vastu maad, vahet pole, et olin 12m puuotsas. Ma olin tubli, et ma selle ära tegin, aga vahepeal pillisin ja masetsesin, sest see tundus nii raske. Siis lôin oma jalad vastu puuplatet ära nii, et mu jalad olid pärast korralikult sinised. See hetk oli minu jaoks mingis môttes esimene pöördepunkt minu ajus. Tulime koju tagasi augusti alguses ja ma registreerisin ennast poolmaratoni jooksule, mis toimus siis sel aastal 1. juulil. Mötlesin tol hetkel, et kui olen ära registreerinud ja maksnud, siis ma ju pean midagi tegema hakkama, et ma jaksaksin selle ka ära joosta. Aga no ega ma veel tegelikult millegagi tegelema ei hakanud. Tegin küll jôusaali lepingu ja käisin vahelduva eduga 1-2 korda nädalas seal jooksumatil jooksmas vôi crosstraineril tampimas. Ja oh imet, juba olingi saanud jôuludeks kaalu 79,7 pealt 75 peale. Jôulude ajal tulid ôed eestist külla ja kui nad omavahel koguaeg heitsid nalja fitlapist, siis ei saanud ma algul aru, et mis asi. Pôhimôtteliselt nagu, et "aa see on fitlapi" siider Vöi, vôi siis "aa kas ee on fitlapi kook" kuigi need olid tavalised siidrid ja koogid. Kuna mind hakkas huvitama, et millest nad räägivad, siis ôde seletad. Läksin netti kohe uurima, mis värk on. ôde ûtles, et on sellega kaalu alla saanud peale lapse sündi ja niisiis ma isegi ei môelnud, selle tasuta 3 päeva proovimise peale, vaid tellisin kava ikka kohe aastaks, et kui olemas, siis peab ju ikka jälgima ka. No andsin jôulud minna, vötsin veel vabalt ja sôin ikka korralike jôuluroogasid, samas andsin endale lubaduse, et uuest aastast hakkan "korralikuks".
2.jaanuar, 2017, astusin kaalule ja see näitas 75,5. Vôtsin Fitlapi lahti, panin oma toidud seal paika, käisin poes ja sealt see algas. Suutin oma lubadust pidada. Mees ütles, et veab kihla, et üle nädala ma vastu ei pea.  Käisin jooksmas 4-6 korda nädalas, sest vaja oli ju ennast jooksuvormi saada. Märtsi Löpuks sain ma kaalu juba 66,7 peale. Siis tuli väike tagasilöök. Kuidagi tundus, et kui see nii lihtne on, siis mis see väike komm ikka teeb, vôi see saiake, kui juba niimoodi alla sain, siis saan väga lihtsalt ju uuesti. Püsisin küll kavas, sôin oma toidud 100% ära, aga juurde tuli päeva jooksul ikka ka igasugu muud jama. Juuni algusest hakkas mu jalas vana vigastus tunda andma ja ma ei saanud enam joosta nii nagu varem. Jaanipäevast algas mul puhkus ja läksime jälle nädalaks eestisse. Eestist tagasi tulles kaalusin jälle 66,6 kg sad Esimeseks juuliks tulime tagasi, et joosta see kaua oodatud poolmaraton. Enne jooksu môtlesin pikalt kas lähen üldse jooksma vôi ei. peaaegu kuuaega ei saanud ju üldse jooksutrenne teha ja ennast ette valmistada, aga siis otsustasin, et ma kasvôi rooman selle läbi, Ja nagu ühest eelmisest postitusest lugeda vôib, siis ma jooksin selle ja päris hea tulemusega wink 

Peale seda jooksu olen ma ennast jälle korralikult käsile vôtnud ja kaal on jälle langemas. Hetkel 63,7 Kuigi tegelikult ma enam niiväga ei ootagi väiksemat numbrit seal kaalul, vaid pigem seda, et mu keha saaks rohkem vormi. Et lôpuks ometi saaksin need kaunid Köhulihased sealt pekikihi alt nähtavale. Ausôna nad on seal, aga nad on praegu veel lihtsalt natukene peidus laugh Hetkel olen nii energiat ja tahtejôudu täis, et jääb üle vaid loota, et see mu tahe ja jaks ei lôppe. Hetkel vôin ôelda, et ma olen oma saavutuse üle uhke. Kôige suuremad tänusônad tuleb muidugi ôelda Fitlapi meeskonnale ja muidugi ka Fitlapi tugirühmale kellest on saanud mulle kui pere, nii heas kui halvas. kallid olete heart Ja muidugi mu pere, kes mind kôiges toetab,tänan, et jaksate mind välja kannatada heart

Päris kabe juba laugh